Raamat pole uudis?
Kui hiljuti Tallinna Ülemiste keskuses raamatuid kilohinnaga müügil nägin, ei haaranudki mind kui kirjastajat hirm ja õud. Sest need polnud kirjastuse Tänapäev raamatud.
Samas tean ju, et paljude kirjastuste raamatulaod on suured ja pigem kasvavad kui kahanevad. Ostjad ootavad allahindlust ja soodusmüüke, kirjastajad on sunnitud vahel ligi 300-kroonist raamatut lõpuks 50 krooniga müüma. Või isegi 10 krooniga.
Ületootmine. Väike turg. Vähene ostujõud. Kirjastaja vale otsustus raamatuvalikul.
Aga midagi veel.
Raamat ei jõua tihtipeale huviliseni, ostjani. Õigemini ei jõua temani info raamatu ilmumise kohta. Suurt reklaamikampaaniat pole Eestis õieti ükski kirjastus rahaliselt võimeline tegema. Tavaliselt piirdutakse tutvustuse ja väikese kaanepildiga ajalehtede-ajakirjade raamatukülgedel.
Edasine on juba ajakirjanike meelitamise-veenmise küsimus. Mida aasta edasi, seda vähem huvitab ajakirjanikku näiteks raamatuesitlus. Ning miks peakski huvitama? Õhetav autor, paarkümmend ta sõpra-tuttavat, veerand tundi juttu, klaas veini. Aega kulub ligi tund, uudis on tegelikult juba ammu kirjastuse poolt arvutisse saadetud. Autorit kah ei ole vaja intervjueerida, sest nagunii pole selle avaldamiseks ruumi. Raamat ilmus, mõelda vaid, iga päev ilmub Eestis mitu raamatut.
Ühelt poolt on see isegi mõistetav, kui vaadata kirjandusele ajalehtedes eraldatud mahtu. Kuid teisalt on ajakirjanikes tekkinud arvamus, et praktiliselt mitte ükski raamat pole enam uudist väärt, välja arvatud, kui selle on kirjutanud Madonna või kui selles tegutseb Harry Potter.
Vot siis algab ajakirjanduses sebimine. Nädal-paar vallutavad kirjanduskülgi intervjuud kirjastajate, tõlkijate, nn toote maaletoojatega. Oi, lõpuks on RAAMAT ilmunud. Ärkab ka televisioon. TV 3-s uudis, et ilmus Madonna esimene raamat. TV3-s uudis et ilmus Madonna teine raamat… Issand, ta on lubanud neid ju vähemalt viis kirjutada!
Sama kehtib ka näiteks kauni ja noore Eesti kirjaneitsi kohta. Tema võib ilmselt kirja panna mis tahes, ilusa näolapi uudis on garanteeritud. Mõni vanem kirjutav daam peab aga ennast paraku lausa lahti koorima, et püünele pääseda. Ja kooribki.
Ärge nüüd arvake, et minus on naiselik või konkurendi-kadedus, mind lihtsalt hämmastab ikka veel, kuidas ajakirjanik ei suuda, taha, oska vahet teha olulisel ja ebaolulisel. Üks asi on seltskonnaajakirjandus, elagu see oma elu, teine aga nn kvaliteetajakirjandus, kus ikkagi tahaks näha-lugeda-kuulda rohkem asjatundlikku, huvitavat kirjutist või juttu kirjandusest, kirjanikest, kirjastamisest.
Ärge pange seda soovi kirjastajale pahaks.
Uskuge mind, Eestis ilmub päris palju ka tegelikult häid raamatuid.
Ja raamat pole ainult äri. See on ka kultuur.
