Nõuka-ajast rääkimine ei ole selle taganutmine ega idealiseerimine. See oli meie lapsepõlv, õpiaeg, töö- ja pereelu algus. Iseküsimus, kuidas see aeg meid mõjutas, meisse ladestus.
Igal inimesel on oma ajaga emotsionaalne side ja ainukordsed mälestused, mille liitmisel võib tekkida huvitav üldistus. See raamat ongi pooldokumentaalne katse kollektiivse mälu abil korrastada ja sõeluda nõuka-aega. Et see ei vajuks enne tõsiteaduslikke käsitlusi teadmatuse paksu tolmukihi alla.
2004. aasta alguses kuulutasime ajalehes Postimees välja nõuka-aja mälestuste kogumise. Inimeste poolt saadetud kirjade ja asjade hulk ületas kõik ootused. Lugusid järjestades ei seadnud ma eesmärgiks kronoloogilist lähenemist, vaid ühest meenutusest kasvas välja teine, ühest teemast järgmine. Võimaluse korral täpsustasin saatja ees- ja perekonnanime ning sünniaasta.
Nii sündiski see raamat.
Enno Tammer,
raamatu koostaja

Valitud palu raamatust

AEG JA NÄHTUSED
Pavlik Morozov ja Zoja Kosmodemjanskaja
Krista Staškevitš (sünd 1977):
Viimaks ometi oktoobrilaps! Kannan uhkelt tähekesemärki. Minul on plastmassist, Moskvast toodud. Olen uhke ja ideeline. Loen erutusega raamatuid Pavlik Morozovist ja Zoja Kosmodemjanskajast.
Umbes samasse aega jäävad lõputud teleülekanded NLKP juhtide vaevumärgatavatest käeviibutustest tribüünidel, nende kõnedest ja matustest. Õde väidab, et ka siis tuleb püsti seista, kui telekas hümni mängitakse. Seisan püüdlikult keset elutuba. Terve pere naerab. Solvun, ja lähen oma tuppa.
Ühel suvel leian vanaema pööningult emme vanade koolivihikute ja õpikute kapist raamatu “Vabadussõja ajalugu”. Vanaisa soovitab selle tagasi viia ega seleta üldse midagi. Loen ja ei mõista. Midagi saab selgemaks, kui näen emme veidrat naeratust vastuseks õe teadustusele, et tema tekk on natsionalistlikes värvides, teadagi sinimustvalges.

OLME
Pesumasin Riga ja vana hea pesuseep
Anu Piirimaa (sünd 1965):
Tagantjärgi imestan, kuidas õpetajast-kasvatajast ema, kel tihti vaid poolteist päeva vaba aega, kõik need koristamised-pesemised-triikimised jõudis ära teha? Ja millal ta puhkas? Ei olnud ju pesumasinad ega tolmuimejad nii “intelligentsed” nagu tänapäeval, pesupulbritest rääkimata.
Mingist ajajärgust on silme ees pilt, et vann on otsast otsani ligunevat pesu täis ja vanni kõrval müriseb vana truu pesumasin Riga. See teenis meid 1990ndate alguseni, ehkki isa tegi vahepeal meie ja tädi masinast “uue Riga”.
Kui üks masinatäis oli kaks korda läbi pestud, väänasime pesu käsitsi välja ja vannist järgmine laar sisse. Ja nii mitu masinatäit järjest. Kui oli mustem pesu, tuli ka pesumasinas vahepeal vett vahetada, aga sel ajal ju veemõõtjaid polnud. Lõpuks tuli kogu see puhas pesu kolm korda läbi loputada ja käsitsi välja väänata. Ema kasutas pesemiseks mingit Venemaa pulbrit, vist oli Lootos ja vahel pesi ka selleaegse reklaami kohaselt – vana hea pesuseebiga.

DEFITSIIT
Puuviljade nägemine ajas nutma
Ene-Liis Taur (sünd 1936):
1988. aastal olin omateada paljunäinud ja -lugenud ekskursioonijuht, kui sain pärast kaheksa- või üheksakordset äraütlemist loa sõita külla sugulastele USA-sse.
Istudes Moskvas USA firma lennukisse, kus olid ainult nõukogude inimesed, juhtus midagi kummalist  – üleüldises eufoorias toimus suur vennastumine. Inimesed  rääkisid avameelselt endast ja oma kavatsustest, pelgamata, et keegi võiks neid selle eest represseerida.
Üle terve lennuki räägiti järgmist anekdooti:
“Satub nõukogude naine kapitalistlikku riiki ja külastab üht tavalist kauplust. Poes loomulikult on vabalt saada kõike, mida inimhing igatseb.
Edasi on kolm võimalust.
1. Vaatab ja vaatab see naine poelette klaasistunud silmadega. Siis minestab ja kukub. Keegi ei suuda teda äratada.
2. Viskub kogu kehaga letile, ajab käed laiali ja hakkab karjuma: “See kõik on minu, minu! Ärge trügige ligemale!”
3. Hakkab nutma ja ei suudagi nuttu lõpetada.”
Lennukis oli ka küsimus kõigile, et millise variandi teie valite? Ning eks me siis kõik naersime nende rumalate anekdootlike naiste üle.
USAsse jõudmise kolmandal päeval külastasin sugulasega poodi, millest anekdoot jutustas. Oli novembri algus. Nii kui poodi sisse astusime, võttis meid vastu puu- ja juurviljade osakond, kus olid maasikad, ananassid, apelsinid, banaanid jne. Ehk kõik see, mis praegu nii meile kui ka meie lastele täiesti loomulik tundub.
Mul oli siis aga kodus neli last (28-, 27-, 16- ja 14-aastane), kes polnud elus banaane näinud, söömisest rääkimata. Ja millegipärast meenus mulle hoopis vana kodune lugu, kui olin keetnud perele seajalgadest ja rupskitest sülti. Ema tuli külla ja arvas, et maitse oleks parem, kui lisaksin vasikaliha. Selle peale tegid mu lapsed suured silmad – kas vasikaid tõesti süüakse?
Nüüd on teie kord arvata, kuidas käitusin mina, enda meelest tark ja ennastvalitsev uhke 52-aastane pereema USA poes? Ma pöörasin oma võõrustajale selja, teeseldes, et uurin hoolega tükeldatud porganditega vitriini ja – hakkasin nutma….

MINU ESIMENE
Minu esimene nõudepesuvahend
Fideelia-Signe Roots (sünd 1976):
Kord leidsime järjekordsest rootslaste saadetud pakist plastikpudeli, mis oli täis rohelist vedelikku. Arvasime isaga, et see on mahlakontsentraat. Valasin natuke vedelikku kruusi põhja ja vett peale. Kui lusikaga segasin, hakkas jook millegipärast vahutama. Maitsesin: Jube! Mõru ja kibe maik ei kadunud pool päeva suust. Hiljem selgus, et tegemist oli nõudepesuvahendiga. Mis teha, me polnud iial varem ühtegi nõudepesuvahendit näinud: pesime nõusid lihtsalt sooja veega. Oli 1990ndate algus.

MOOD
Soeng lakiti lahjendatud mööblilakiga
Silvia Nurmoja (sünd 1932):
Kuuekümnendatel tulid moodi miniseelikud, tupeeritud ja lakitud soengud. Tol ajal aga ei olnud mingeid juuksehooldusvahendeid, soenguvedelikke ega juukselakki. Juuksuri juurde minnes tuli kaasa võtta pudel õlut. Et soeng paremini püsiks, niisutati juukseid õllega.
Kuigi juukselakki ei olnud, pritsisid juuksurid ikkagi soengule mingit vänge lõhnaga kleepuvat vedelikku. Pärast seda oli juukseid väga raske lahti kammida. Küsisin kord juuksurilt, kust nad lakki saavad, kui seda müügil ei ole. Juuksur vastas, et ise teevad mööblilakist, lahjendades seda odekolonni ja piiritusega.
Juuksur õpetas ka mulle, kuidas ja mis vahekorras annab mööblilakist teha juukselakki. Hiljem hakkasid Flora ja Orto tootma juukselakke Eva ja Mai. Neil ei olnud vigagi.