Eestlaste elu tunnismärgid

2005 oktoober-detsember

Mullu talvel, mil me oma albumisarjale uusi teemasid otsisime, saabus kirjastusse mees, kelle kohvris peitus ammutuntud mõisate, kirikute ja raudteejaamade asemel sootuks teiselaadne osake Eestimaa arhitektuurilisest minevikust.
See mees oli etnoloog Heiki Pärdi ja kohvris oli tal lugematu hulk fotosid majadest, mis nägid välja pooleldi rehetared, pooleldi mõisad – tegu oli taluhäärberitega. Ja vähe sellest, ligi kolmekümne aasta jooksul oli ta nende aja- ja koduloolaste poolt kahe silma vahele jäetud majade otsinguil Eestimaale sadu ringe peale teinud ning igaühe kohta suulisse ja kirjalikku pärandisse kaevudes muljetavaldava hulga informatsiooni kogunud. Nii et sisuliselt tõi ta meile oma kui mitte veel elutöö, siis kindlasti senise elu töö.
Mis hooned need taluhäärberid siis täpsemalt on? Sisuliselt on need pärisorjast kapitalistiks muutuva ja tasahilju eurooplaseks saava eesti talupoja uue elu tunnismärgid, mida rajati 1850. aastatest kuni esimese Eesti Vabariigi lõpuni. Erinevalt taluhäärberitele eelnenud ja mõnda aega nendega paralleelselt kerkinud polüfunktsionaalsetest rehielamutest oli häärber puhtalt elumaja, “loomad elutoas” jäid vähehaaval minevikku. Samuti hakkas häärberite välis- ja sisekujunduses vastavalt peremehe võimalustele ja silmaringile vanaaegne või puhtpraktiline üha enam maad andma moodsale või ilusale, vahel isegi nooblile ja luksuslikule, olgu siis tegu treppide, akende, ahjude või mööbliga.
Niisugune mahukas ja seni käsitlemata valdkond väärib sügavamat lahtikirjutamist, ent kahtlemata annavad need 228 fotot ja teksti asjahuvilisele võimaluse autoroolis või tugitoolis Eestimaad avastades midagi uut ehk äraunustatud vana kohata.
Kogu esmane informatsioon on raamatus olemas: kellele talu kuulus, millal häärber ehitati, mis sellest nõukogude võimu ajal sai, millised on selle arhitektuurilised iseärasused, missuguste ajalooliste seikade või tuntud inimestega on ehitis seotud.


Olavi Teppan

Minu ostukorv