Üks tavaline eriline mees

Ajaleht Raamat nr 101

Ovel on kõrini. Nii kõrini, et ta kavatseb kogu selle jama ära lõpetada.

Ometi peavad tema jõupingutused heita endalt maise elu taak ikka ja jälle luhta minema, sest Ove on lihtsalt liiga vajalik inimene. Tema suureks meelehärmiks on ta alati just see, kellele teised inimesed loodavad, isegi kui ta teeb täiesti selgeks, et tal ei ole mingit huvi uusi sõpru leida ega kogukonna elus aktiivselt osaleda.

Tema misantroopia on iseenesest väga naljakas. Ta klaas on alati pooltühi, inimesed valmistavad alati pettumise, tal peab ühemehesõda liiklusrikkumiste vastu ja trotsib bürokraate, neid valgetes särkides mehi.

Jääb mulje, nagu kõneleks Ove kõigi nende nimel, kes elavad ausat ja igavat elu, teevad kõike korralikult ja täpselt nii, nagu peab, ent langevad ikka alatasa karjuva ebaõigluse, kurja saatuse ja halva õnne ohvriks. Ning Ove on oma kurbuseportsu elult kuhjaga kätte saanud. Aastate jooksul on teda tüssatud, paljaks tehtud ja ahistatud. Ning kõige kurvem juhtum ta elus on loomulikult liiklusõnnetus, milles ta jumaldatud abikaasa Sonja jäi halvatuks ja nende sündimata laps hukkus.

Kui linnavalitsus otsustab mitte ehitada invarampi kooli, kus Sonja õpetajana töötab, läheb Ove kooli ja ehitab selle puhta raevu jõul oma kätega. Naise surm mõni aasta hiljem mõjub talle aga nii rängalt, et ta hakkab ka ise surma ihkama.

Ove loo edenedes selgub, et toriseva ja nurgelise pealispinna all ootab äratust lahke ja õiget asja ajav mees. Ove pahura jäisuse sulatamiseks läheb tarvis ta naabri Parvaneh’ kaootilist, kuid väga elavat perekonnaelu ning näiliselt paksu nahka. Ning muidugi täiesti erakordselt spontaanset jäämurdmistehnikat järelkäruga postkastide maga tagurdamise näol.

Ove päästab rongirööbastele kukkunud mehe elu, lubab noorel geimehel enda juures elada, kui tolle homovihkajast isa ta kodust välja kihutab, ning päästab vana sõbra vanadekodusse minemisest. Ning need on vaid mõned paljudest lahketest tegudest, mille Ove justkui poolkogemata korda saadab.

Ovest kõneledes ei saa kindlasti mööda minna tema autost, see on nimelt läbinud tema elu (ja kui päris täpne olla, siis ka tüki tema isa elu) punase joonena. Ta sõidab Saabiga, sest otsustas juba kaheksa-aastase poisina, et just see on tema mark ja ta ei sõida kunagi ühegi teise autoga. See ei olegi õigupoolest auto, see on tiibadeta lennuk. Ilma naljata, sest selle auto nimigi on lahti kirjutatult Svenska Aeroplan AB. Ja ainult sellega on Ove nõus sõitma. Niisugune mees.

Fredrik Backman on Rootsis tuntud blogija ja kolumnist, temalt on ilmunud juba mitu raamatut, “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” ka 2014. aastal eesti keeles. Rootsis on ülimenukaks saanud ka Backmani raamat “Mu vanaema palus sulle öelda, et ta vabandab (2013). Ove ilmus kõigepealt korduva tegelasena tema blogisse, ja kui lugejad hakkasid tolle mehe kohta rohkem küsima, sündiski autori esimene raamat “Mees nimega Ove”. Sellest sai Rootsis otsekohe ülisuur bestseller ning see on olnud menukas kõikjal Euroopas ning ilmunud hiljuti edukalt ka USA-s. Viimastel andmetel on raamatut üle maailma müüdud koguni üle kahe miljoni eksemplari. Niisuguse edu puhul pole ka üllatav, et juba sel kevadel raamatu põhjal valmivale ja ka Eestis linastuvale filmile ennustatakse suurt tulevikku juba praegu.

Iga selle raamatu lühike peatükk võiks olla ka omaette tore ja tihtipeale liigutav jutuke. Kui need aga kokku panna, tekib täiesti ootamatu, rabavalt innustav, elujaatav kooslus, tragikoomiline lugu sellest, kuidas lahkus, armastus ja õnn võivad leiduda kõige ootamatumas kohas. See on raamat, millel on suur oht stereotüüpidesse kalduda, ja seda ohtu on kõige elegantsemal moel välditud just ridamisi stereotüüpsete tegelaste ja olukordade loomisega. Selline “kuradiga kuradi väljaajamine” on autoril õnnestunud lausa imepäraselt ja lugejal on oodata parimal moel ootamatut lugemiskogemust.

 

Heljar Helk

 

Fredrik Backman

Mees nimega Ove

Rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe

Kõva köide, 320 lk

Fredrik Backman

Autori foto © Henric Lindsten