Kesk-Aasia hirmud ja üllatused

Ajaleht Raamat nr 102

“Sovetistan“ on raamat riikidest, mis on üsna tundmatud ka paljudele kogenud maailmaränduritele, kuhu pääsemine võib olla – reeglina ongi – keerukas. Endised nõukogude vabariigid Türkmenistan, Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan iseseisvusid 1991. aastal ja nende  areng on olnud väga erinev – suhtelisest demokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärse jõukuseni.

Tegemist on siiski märksa enamaga kui lihtne reisiraamat. Erika Fatland on suutnud kogu teoses käsitletava inimeste, sündmuste, ajaloo, hetkepoliitika ja reisimuljete keeruka kompoti kokku sulatada tõeliselt mõnusaks lugemismaterjaliks, mis pakub nii uusi põnevaid teadmisi kui ka nauditavat lugemiselamust.

 

Miski pole selline, kui näib

Igale riigile on raamatus antud omaette peatükk. Raamat algab Türkmenistani ja Kasahstani, kahe rikka kõrbe- ja naftariigiga, kus esimeses valitseb lömastav Põhja-Koread meenutav presidendikultus, mis on teises viisakalt suhtelise demokraatia vaaba alla peidetud, kuid siiski kipub viimasel ajal selle aina õhemaks kuluva katte alt oma tõelisi värve näitama, ning jätkub kolme vaese mägimaaga, mille seast vaid Kõrgõzstani võib tegelikult demokraatlikuks riigiks lugeda, samas kui nii Tadžikistanis kui ka Usbekistanis on võim endiselt nõukaaegsete monarhitaoliste presidentide raudses rusikas.

Kui meie siin kipume ehk neisse riikidesse suhtuma kui väga sarnastesse, siis tegelikult selgub lähemal vaatlusel, et hoolimata mõningatest ühisjoontest on neil maadel väga erinev ajalugu, traditsioonid ja  majandussüsteem. Kuna nõukogude ajal liiduvabariikide vahele tõmmatud  piirid ei arvestanud suuremat ei kohalike elanike rahvust ega keelt, siis on ka rahvastiku etniline koosseis kirju, mis on mitmes neist riikides toonud kaasa verised konfliktid.

Päris elu värvikas lapitekk

Raamatu üheks kõige huvitavamaks ja põnevamaks osaks on kahtlemata kohtumised ja jutuajamised kohalike elanikega. Olgu siis tegu keset Karakumi kõrbe tillukeses külas elava noorukese tüdrukunääpsu Ogulnariga, kes on vaevu oma elus ühe raamatu läbi lugenud, kuid kirjutab paksude kaustikute kaupa kodukõrbele ülistuslaule, või hoopis Kõrgõžstanis Jalalabadis elava usbekitari Nigoraga, kes pääses vaevu eluga kirgiiside poolt läbi viidud 2010. aastal toimunud usbekkide massitapmisest – need lood on täis tundeid ja valu, haaravad kaasa ja panevad mõtlema. Kõigis neid lugudes kumab läbi lootus – ehk läheb paremaks.

Nagu kõikjal endistes liiduvabariikides leiab Erika ka Stanidest üles need, kes igatsevad endiselt tagasi vana head vene aega. Kõige kummalisemal kombel leiab neid just paikadest, kus võiks arvata, et nõukogude aja peale kõige tulisemalt tigedad ollakse – tuumapolügooni lähedusest Semipalatinskist, Araali mere väljasurnud kalurilinnas Aralis, Jagnobi oru zoroastristide seas. Ühed raamatu kõige vahvamad episoodid kirjeldavad kahtlemata veidraid juhuslikke kohtumisi hotellides, rongis või söögikohtades, rääkimata unustamatutest  kogemustest, mida pakkusid pulmad mägikülas, kasahhi polo ehk ratsapallimäng hobustel, kus palli osa täidab kitsekorjus, või siis võimalus olla tunnistajaks hiiglaslikule looduskatastroofile, mida kujutab endast kuivanud Araali meri – mille põhjapoolne osa ehk Põhja-Aaraali meri on siiski, kõigest hoolimata, taas kosuma hakanud.

 

Antropoloogist ajakirjanik

Erika Fatland on Norra kirjanik ning sotsiaalantropoloog. Endise Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud uued riigid ja on tema huviorbiidis olnud juba õpinguaastatest alates – juba ta 2008. aastal kaitstud magistritöö käsitles Beslani pantvangikriisi Põhja-Osseetias. Mõned aastad hiljem sündis sellest ka raamat „Englebyen“ („Inglilinn“), mis kandideeris 2011. aastal mainekale Norra kirjanduspreemiale.

Kuid endised nõukogude liiduvabariigid ei andnud Erikale endiselt rahu ning nõnda nägigi 2014. aastal ilmavalgust „Sovjetistan“. Tänaseks on see raamat tõlgitud või tõlkimisel juba enam kui kümnesse keelde.

Erika Fatland ise räägib kaheksat keelt ja ta on õppinud ning töötanud paljudes maailma eri paigus. Praegu elab ta oma abikaasa, kirjanik Erik Fosnes Hanseniga Oslos.

Momendil töötab Erika järgmise äärmiselt põneva projekti kallal – nimelt kogub ta materjali raamatu tarvis, mis räägib kõigist Venemaa naabritest, alates Soomest ja Eestist ja lõpetades Hiina ja Põhja-Koreaga. Mai lõpus esitleb Erika Fatland «Sovestistani» festivalil HeadRead.

Sash Uusjärv

 

Erika Fatland

Sovetistan

Norra keelest tõlkinud Tiina Axelsen

Flexi köide, 387 lk + pildipoogen 16 lk

Sovetistan

OLYMPUS DIGITAL CAMERA (Mo´ynoqi kalapaadid Usbekistanis on igaveseks maale tõmmatud (c) autori foto)