Lauluga ristitud

Ajaleht Raamat nr 11

Marie Underi luule tähendusrikkust eesti värsikunstis on põhjendatult võrreldud auväärse osaga, mille proosas on saavutanud Anton Hansen Tammsaare. Mõlema suure kirjaniku loominguline kõrgaeg langes pealegi suuremas osas ühte 1920. ja 1930. aastatesse.


Underi loometee algas kuidagi kobamisi ja poolkogemata, algul 1901–1902 aastail Teatajas töötades, kus tema saksakeelsed katsetused Eduard Vilde tähelepanu pälvisid, ja mõni aasta hiljem, kui tema värssidest vaimustunud Ants Laikmaa mõned katsetused autori teadmata varjunime all avaldas. Edasi algas juba kiire ja kindel kasv nii tolle aja kui üleüldse eesti luule suurimate tippude hulka.


Under elas õnnelikul ajal, nii pikka ja kirjandustihedat perioodi pole Eestis vist rohkem olnudki. Igatahes sai poetess kõikuda läbi mitme rühmituse, mitme moevoolu ja mitme eluetapi, igalt poolt midagi omandades, alati arenedes, nii et mingit seisakut ega sumbumist ta lüürikas ei tekkinudki. Nii leiamegi Underi pea kogu ta pika eluaja jooksul ikka värske ja jõulisena, olgu siis ranges sonetivormis, ballaadides või vabamatesse vormidesse kaldudes.


Ka teemade poolest läbib Underi luule pea kogu tuntud spektrit, vähemasse poleks temas peitunud energia ilmselt lihtsalt ära mahtunudki.


Marie Underi luulet pole kogutuna juba hulk aega ilmunud. Erinevate valimikena on tema loomingut ikka ilmunud ja niimoodi, tükikaupa on lugeja seda ka nautida saanud, kuid põhjalikum, kogu pikka loomeperioodi kattev kogumik meie ühe armastatuma luuletaja lüürikast on tihtipeale vana ja kulunud või hoopis riiulist kadunud. Käesolevat luulekogumikku vääristab kindlasti ka Karl Muru põhjalik ülevaade Marie Underi luulest.


 

Mihkel Mõisnik

Minu ostukorv