Ma armastasin kord.
Tegelikult armastan ikka veel, aga mitte nii ennasthävitajaliku kirega, vaid inimlikumalt, säästvamalt, mõistusepäraselt. Muidu ehk polekski mind enam teie hulgas.
See siin on Sulle, Printsess.
Oli kord üks inimene, keda ma tundsin – just nii, nagu sageli peetakse lähedasteks inimesi, kellega ollakse tihti koos. Või nii, nagu peetakse sõbraks neid, kellega on alati hästi läbi saadud, kaevumata nende inimeste hingesügavustesse. Pealtnäha tundubki kõik alati lihtne – inimesed elavad selleks, et teha tööd, nautida elu ja armastust ning püüelda unistuste täitumise poole.
Aga mõnikord ei ole nii. Mõnikord elavad inimesed vaid selleks, et surra. Mõnikord ei ole õnn nooruses, edus ega ambitsioonides, populaarsuses ega hoopiski mitte selles, mida lihtsameelselt “kergeks eluks” nimetatakse. Sest liiga sageli on pindmise sära all varjul tumedad allhoovused; see õõnes õnn, mille muljet nii suure pingutusega püütakse luua.
Liiga sageli unistame me vaid Pyrrhose võitudest.
Seda õpetaski mulle sõber. Õpetas halastamatult – viskas mu rööpast välja, rebis silmad lahti ja sundis revideerima psühholoogia põhitõdesid. Sundis mind lõpuks tunnistama, et reeglite kõrval on alati erandeid.
Ta pani mind mõtlema.
Kirjutanud olen alati. Sirgeldanud lapsena omatehtud menüüsse “seabrat” ja “pränikut”, poetanud noorukina armastusluuletusi häbenedes sahtlinurka, sõdinud kirjandusõpetajaga emotsionaalselt uputavate esseede pärast. Ja varastanud aega elu arvelt, et lasta sõnastuda oma ideedel.
Seda kõike ei anna aga kuidagi võrrelda hetkega, mil Mortimer mu pähe elama asus. Ühel üksildasel augustiõhtul oli ta kohal – pikk, enesekindel ja ilus oma teadmatuses, rombiline yuppie-vest mantlihõlmade vahelt paistmas.
Järgmisena tuli bravuuritsev Max kollasel mootorrattal, siis tagasihoidlik Ash, nõiduslik Anna ja nukker Iris. Tulid vanemad, kodu ja kool, puutumatuses närtsiv valge maja ja salakavalal, valvas jõgi… Kogu ülejäänud kirev ja käratsev seltskond. Kes on lugenud, see teab.
Ja ma ei saanud enne rahu, kui hakkasin seda kõike kirja panema. Tol hetkel oligi Birk päriselt lihaks saanud – oli sündinud järjekordne magamatuse käes vaevlev eluvõõrik, kelle vanad tuttavad kaastundliku naeratusega soovitasid arsti poole pöörduda. Aga mina vedelesin õhtuti oma magamistoa voodil ja tundsin vaimustusega, kuidas Universum minusse imbub.
“Kas sul on maailmale midagi uut öelda?” vangutas üks mu sõber tookord kahtlevalt pead. Sellele küsimusele ei osanud ma vastata tookord ega oska tänagi. Aga ma oskan vastata küsimusele: kellele mul on midagi öelda? Neile, kes ei rahuldu pelga ülevaatega, kelle jaoks elu on rohkem kui liiga aeglaselt kulgev action-film; kes veel tahavad ja jaksavad süüvida asjade olemusse, tähendusse ja põhjustesse. Nendele, kelle jaoks sisu on alati olulisem kui pakend.
Inimestele, kes julgevad veel olla inimesed.
Sügav kummardus teile.
Birk Rohelend
