Aino Pervik on minu ema. Meeter viiskümmend kaks sentimeetrit pikk ja seitsekümmend viis aastat vana. Väga hea lastekirjanik ja kõige armsam inimene, keda tean. Tema kinkis mulle mu esimesed värvipliiatsid ja esimese Modigliani-albumi. Tema kirjutatud oli esimene raamat, mida illustreerisin.
Kui kirjastus Tänapäev palus mul joonistada pildid ema värskeimale raamatule “Suleline, Puhuja ja must munk”, siis ei saanud ma vastata teisiti kui nõusolevalt. Ema juttude illustreerimisele ütleks ei ju ainult loll. Iga eesti illustraator teab, et Perviku raamatud on pilditegijale tõelised maiuspalad, sest need lausa kubisevad maalilistest tegevuspaikadest ja värvikatest tüüpidest.
Erand pole ka “Suleline, Puhuja ja must munk”, mis oma fantastilise tegelaskonna mitmekesisuse poolest ületab kõik ema eelmised raamatud. Lisaks loo peategelastele Väikesele Õudikule, Karvasele, Sulelisele, Puhujale ja oma verist pead kaenlas kandvale kummitusmungale tegutseb siin oma mõnikümmend põnevat inimtegelast. Ja inimesi joonistada mulle meeldib. Eriti selliseid ilustamata tüüpe, kes ema raamatutes elutsevad. Inimesi, kel on kõigil küljes omad vead ja veidrused.
Ema räägib oma raamatutes kurjusest ja headusest. Tema kirjeldatud kurjad tegelased ei ole kunagi naljakalt nunnud, nagu seda lastekirjanduses vahel ette tuleb, vaid ikka tõega pahad. Nii saab ka kõige riukalikum lugeja aru, miks kurjusega võidelda on vaja. Raamatu headele tegelastele ei ole seda võitlust kergeks tehtud. Pole neil abiks mingeid erilisi üleloomulikke võimeid ega muinasjutulisi võlukepikesi, ainult puhas südametunnistus ja tükike tervet mõistust.
“Suleline, Puhuja ja must munk” on põnev ja hoogne raamat. Seda illustreerides lasin end raamatu hoost kaasa haarata, mistõttu suurem osa piltidest valmis suure vabaduse ja rõõmuga. Loobusin kohe alguses igasugusest üksikasjalikumast kavandamisest ja hariliku pliiatsiga ettejoonistamisest, et miski mu tööd ei kammitseks. Joonistasin tuššise sulega otse paberile ja ehkki sellisel moel töötades tuli mul suur hulk viltuläinud pilte paberikorvi visata, said tegelaste näod ja poosid lõpuks oluliselt ilmekamad, kui see täpselt ettejoonistatud kavandit järgides õnnestunud oleks.
Pilte tuli teha palju, sest raamat on paks. Aega joonistamiseks oli aga vähe. Aja pidin leidma teiste tööde kõrvalt ehk argipäevade hilistel õhtutundidel ja nädalavahetustel. Mida lähemale jõudis töö tähtaeg, seda närvilisemaks muutus olukord. Eks see lakkamatu joonistamine ikka väsitas. Pealegi olid mul mehe särgid kõik puha triikimata ja poeg pidevast makaronisöömisest surmani tüdinud. Vahel ma helistasin emale ja lasin tal ennast kui vaest ületöötanud last natuke haletseda. Nojah – ema meelest on makaronid ju täitsa maitsvad.
Lõpuks said pildid valmis, õigeks tähtajaks muide. Läksin ja näitasin neid emale. Ema kiitis mind ja andis kommi.
Piret Raud,
raamatu illustreerija
