Autobiograafia luuletustes

Ajaleht Raamat nr 18

Tunnen Leelo Tungalt mitu head aastad, kuna me töökohad asusid mõnda aega lähestikku, ühes majatiivas. Hea Lapse toimetus koosneb pisikesest toast, mis asub justkui vanajumala selja taga, hoolimata tõsiasjast, et toimetuse akendest näeb Tallinna vanalinna hooneid. Ikka ja jälle oli hea sinna tuppa hiilida, just ajal, mil Leelo seal viibis. Magusaisu sai reeglina rahuldatud, sest alati oli Leelol pakkuda head ja paremat magusat. Siis sai aetud törts juttu maast ja ilmast, alati ikka ivaga juttu, sest Leelo paneb asju hoolikalt tähele, kuigi ei kipu oma mõtteid avalikult välja pakkuma. Kui ma olin Leelo kommidest tühjaks röövinud, ütles ta alati mu “Aitäh!” peale “Hea laps!”
Hakkasin mõtlema, et selline pilt Leelo Tunglast haakub päris hästi tema kohta käibiva ettekujutusega – laste sõber, muhe ja lahke lastekirjanik. Eks ta seda ju ongi. Kuid on äärmiselt rõõmustav, et käesolev raamat näitab Leelo Tungla andelaadi vähem tuntud ja vähem teadvustatud osa; asjaolu, et ta on aastate jooksul kirjutanud täiesti tõsiseltvõetavat täiskasvanuluulet.
Seda raamatut võib nimetada ka koondkoguks, Leelo Tungla andelaadi ühe tahu kõiki tahke koondavaks teoseks. Selles mõttes kõlab “Täisminevik” väga täpse pealkirjana, kuna selles raamatus avaldubki hästi see, mida Leelo Tungal talle antud aja edenedes oluliseks on pidanud ning see, kuidas ta olulist väljendanud on.
Esiteks saab vaadata, kuidas on aja jooksul muutunud, rikastunud Leelo Tungla luule rõhuasetused. Kuidas loodusluulesse on vaikselt kasvanud mõtisklusi inimeste (nii iseenese kui teiste) ja kõiksuse üle, kuidas aja möödumine Tungla luulele üha rohkem eksistentsialistlikku kumedust lisab, kuidas looduse ilu sõnadesse peatamise juurde, sisse või asemele kasvavad inimsuhteid käsitlevad tekstid – alustades luuletaja jahimehest vanaisaga, kelle silmad lõhnavad vahtramahlast; mehega, kes justkui kasvaks loodusest välja, tundes ennast ebamugavalt väljaspool seda –, ning kuidas seda omakorda hakkavad saatma või asendama mõtisklused inimese maailmaheidetusest, inimese ebakindlast olekust omaenese elus, elu sügav-valusast vastuolulisusest („Kui loobuks ühest raamatust,/ kas säästaks ühe kase?”, küsib luuletaja juba aastal 1975).
Saab näha, kuidas ajastu iseloom üha jõulisemalt luulesse tungima hakkab, kõige selgemalt on näha seda luuletustes, mis kirjutatud Nõukogude korra lagunemise ja hajumise ajal. Just siin tuleb eriti jõuliselt esile uus tasand, uus teema Tungla luules – sotsiaalne tundlikkus, poeetiline reageerimine ühiskondlikele hoovustele: “Püssipauke ja pommiplahvatusi on igas korteris/ kõlanud teleka kaudu mitu korda rohkem/ kui viimase suure sõja ajal kõigil rinnetel kokku…”.
Luulekogu lõpuosas saab tajuda üha enam resignatsiooni, teadlikkust inimlikust kaduvikulisusest, kirgastunud leppimistki “surmaga lõppeva armastusega”. Mis aga kõige olulisem – ükski Tungla oluline teema ei söö ära teist. Luuletus, mis algab manifesteerivate ridadega: “See ongi meie aeg. Kui ei, siis ütle, kelle?”, lõpeb kirjeldusega “suurest, igavesest, õnnelikust ja rumalast” kastanist.
Tungla üldjoontes väga isikliku luule, isiklikust elust tõukuva kirjutuslaadi põhihoovust võiks iseloomustada sõnaga “ausus”. See on minek täispanga peale: otsekoheselt pihib Tungal oma südamelt kõik rõõmud ja kurvastused, kõik võidud ja kaotused – siit leiab lugeja näiteks imeilusaid ridu poetessi lahkunud abikaasale Raimo Kangrole. Tungal ei karda oma luules ka ennast haletseda, ta ütleb seda mitu korda otse välja ning see muudab ta luule inimlikkuse „koefitsiendi” harukordselt kõrgeks.
Seega ongi “Täisminevik” loetav meie ühe andekama luuletaja poeetilise autobiograafiana, kust puuduvad piinlikud ülestunnistused, kuid mis siiski mõjub pihtimusliku ja intiimsena, ükskõik millist lähedust igatsevana: “Ainult ühte õpetas see talv, see karm ja kale:/ võõrastele astusin ma sammu lähemale”. Teisisõnu, lihtsamalt: see raamat on loetav loona – ühe luuletaja maailmataju arenguloona; loona, mis muutub lugedes üha rikkalikumaks; loona, kuhu on aeg-ajalt otsesemalt, aeg-ajalt vihjelisemalt pandud sisse kõik see, mis luuletaja elus (olnud) oluline, mis on teda kasvatanud, karastanud, aga ka see, mis on teda haavanud, väsitanud. See on raamat ühe märkimisväärse inimese elust ning nagu ka siinset raamatut lugedes kogeda võib – märkimisväärses siiruses ja vaimukuses üles täheldatud.


Jan Kaus


 

Minu ostukorv