See raamat on 1837. aastal Tallinnas ilmunud Paul Eduard Damieri teose “Vapiraamat kõikide Eestimaa aadlinimistusse kuuluvate perekondade kohta” tugevasti täiendatud väljaanne. Originaali vapivärvid ja –metallid olid varem edastatud mustvalgelt, viirutuste abil. Siin reprodutseeritud eksemplar erineb teistest teadaolevatest selle poolest, et vapid on ilmselt teose kunagise valdaja poolt võib-olla 20. sajandi algul vastavalt viirutustele käsitsi koloreeritud.
Damieri raamatu tähtsus seisneb peamiselt selles, et arvatavasti esmakordselt suudeti teha teatud pildiline kokkuvõte Eestimaa rüütelkonna aadlivappidest. Ühtlasi on raamat hea allikas baltisaksa aadlivappide kohta 19. sajandi esimesel poolel, mille alusel on võimalik välja tuua hiljem vappidega toimunud muudatusi.
Uues väljaandes on igale vapile lisatud lühike ülevaade suguvõsa päritolust ja ajaloost, mainitakse silmapaistvamaid isikuid. Eessõnas on ära toodud sissejuhatus heraldikasse, lühiülevaated kohalike vappide kunstilis-stilistilise arengu ning Eestimaa rüütelkonna kohta.
Eestis järgis kohalik heraldika teistel maadel alguse saanud eeskujusid. Varaseimad vapikujutised pitsatitel 13. sajandist ja hauaplaatidel ning muudel raidkividel alates 14. sajandist edastavad tollal Euroopas laialt levinud lihtsat, labida tera meenutavat kolmnurkset nn gooti vapikilpi, pitsatitel leiab mõnikord kilbi kohalt kiivri koos ehisega. 15. sajandil ilmuvad kiivrid ja kiivriehised ka raidkividele.
Alates 15. sajandi viimastest aastakümnetest muutub kilp keerukamaks ja ebasümmeetriliseks. Hilisgootipärane heraldika jääb Eestis kasutusele 16. sajandi keskpaigani, alates sajandi teisest aastakümnest ilmneb heraldilistes kompositsioonides kohati renessansile iseloomulikku esinduslikkuse ja selguse taotlust.
Barokk saavutab oma haripunkti 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi esimese poole puust nikerdatud vappepitaafides, peamiselt Tallinna toomkirikus. Ülekuhjatud ja lopsakates kompositsioonides leiab kohalik heraldika esmakordselt iseseisva, ainulaadse väärtuse. Alates 18. sajandi teisest poolest toimub lihtsustumine ja 19. sajandi epitaafe võib nimetada historitsistlikeks. Vene heraldika, mis kujuneb 18. sajandil, võtab eeskujuks peamiselt Püha Rooma keisririigi Viini kantseleist väljastatavad vapid. Paberil edasi arenenuna on sellel 18. sajandi lõpul kindlad iseärasused – nn prantsuse tüüpi lihtne kilp väikese jätkega keskel, alaservas ning trellidega, otsevaates kiiver.
Historitsistlikud heraldilised kujutised Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul ammutavad eeskujusid varasematest perioodidest, vapikilpide kuju on mitmekesine, esineb nii lihtsustatud kui ka keerukamaid kompositsioone ja üldiselt on klassitsistlikust jäikusest vabanenud heraldilised kujutised ka tunduvalt “vaadatavamad”, ilmekamad.
Ando Pajus
