Kääbused, kooboldid ja päkapikud on abivalmis ja südamepõhjani truud. Lühidalt, nad võiksid meile kõigile olla eeskujuks, kui poleks samal ajal kättemaksuhimulised ja kadedad. Ditte ja Giovanni Bandini jälgivad selles raamatus neid pisiolendeid ning loovad „maa-alustest” ja muudestki vanade pärimuste tähtsamatest tegelastest põneva pildikese.
Katkend raamatust
Vaimude tohuvabohu
Kes siis ikkagi on ehtsad päkapikud? Keda või mida nende all silmas peetakse? Korraldasime sõprade ja tuttavate hulgas päringu. See andis tegelikult niisama palju otsustavas toonis ja teinekord koguni keevavereliselt väljendatud seisukohti, nagu leidus küsitletuid. Samas jäi üks osa hindajaid teatavas seigas üksmeelseks: kooboldid, nagu ka majavaimud pidavat olema täiesti omaette nähtus ja nende jaoks ei tohiks üheski õiges päkapikuraamatus kohta olla.
Teine osa hindajatest määratles needki olendid siiski selgesõnaliselt kääbikute kilda. Kolmandad eristasid kooboldid – mitte aga majavaimud! – ülejäänutest, oskamata samas niisuguse valiku kohta mingit kaalukat põhjendust esitada ega kas ühtesid või teisi lähemalt defineerida.
Põhjamaised tomtid ja nissid, need vallatud pisikesed vaimud, samuti kotermannid, mürglivaimud (poltergeistid) ja maa-alused – kõik rehkendati kas lihtsalt kõigi ülejäänute kaaslasteks või jäeti üldse arvesse võtmata.
Uurijad liigitavad vaimolendeid hoopis detailsemalt kui seda teevad tavainimesed ja eks see suurendab veelgi üldist segadust. Ühe etnograafi märkus iseloomustab ülitabavalt vaimukäsitusi puudutavat tohuvabohu: „Nimetus maamehike on kääbuste ja maa-aluste, kooboldite, mäealuste, nagu ka tillukeste metsa- ja aasakääbuste koondmõiste… ühesõnaga, see sobib kõigi nende jaoks, keda hiljem tavatsetakse käsitelda vaimudena.”
Edasi vajab mainimist selline kriteerium nagu värvus. Paljudes saagades lahterdatakse kääbusolendeid just selle tunnuse järgi – näiteks leidub Rügenil musti, pruune ja valgeid maa-aluseid ning juba Skandinaavia Edda eristab samuti musti ja valgeid saagaolendeid. Samas pole üldse selge, millest selline eristamine johtub: kas rõivastusest, nahavärvusest või hoopistükkis nende olendite karakterist?
Teiseks ei omistata kaugeltki mitte kõikjal Euroopas kääbikutele teatavat kindlat värvust ja pealegi ollakse otsekui mingi ürginstinkti ajendil valmis tumedaid erimeid iseloomustama kurjadena, mis aga näiteks seoses inglise browniedega osutuks ilmseks väärhinnanguks. Samal põhjusel tundub ka üksikult elavate päkapikkude otsekui Fantasy-maadele viitav märgistus pimeduse mehikesed kohatuna.
Hoopis ülevaatlikum oleks neid klassifitseerida eluviisi ja/või eluaseme järgi, nagu seda mitmel puhul tehakse. Keegi muistendite koguja eristab rahumeelset rahvast, maarahvast, majavaime (kodukäijaid) ja künkamehikesi, neid kõiki kokkuvõtlikult siiski kääbikuteks või päkapikkudeks nimetades.
Ilmselt olid juba meie kaugeimad esivanemad mõlgutanud mõtteid vaimolendite klassifitseerimise üle – tehes seda peamiselt just nende ja ka endi konkreetsete elupaikade järgi.
Niisiis elasid vetes kääbusmehed nikkerid, mägede sees päkapikud ja kivimurdudes metsavahel tegutsesid ruhhid. Olid ka pisikesed vaimud, nimelt elbid ja vihtid ning pealekauba veel salapärased dhorsid, kellena võib igaüks kujutada, keda vaid soovib.
Kui nüüd üritada nende imetaoliste dhorsidega mõneti segadusse viidud lugejale seda kõike kuidagi teisisõnu selgemaks rääkida – olgu või nii, et saaksime noid „kääbuseid” nende õige päritolu tabamiseks jälgida ajas tagasi liikudes –, jõuaksime taas umbteele.
Seepärast võime meiegi kõiki vaime ja kummitusi, kes öösiti ükskõik millisel viisil ehmatavad pahaaimamatuid uitajaid, koputavad akendele ja võivad sedaviisi koguni südameinfarkti esile kutsuda, oma kääbikuraamatus ühiselt käsitleda.
