Raamatu “Vene impeeriumid” eesmärk on uurida Venemaa imperialismi fööniksiloomust – millest tuleneb kummaline agressiivsuse ja hapruse vaheldumine? Miks Vene impeeriumid lagunevad, seejärel aga tõusevad tuhast varasemast tugevamana?

Enamik impeeriume tugevneb, laieneb ja variseb siis kokku ega taastu enam. Kuid venelased on rajanud vähemalt neli impeeriumi. Esimene, keskaegne Kiievi-Venemaa kaubanduslik koloniaalimpeerium, hävis 1200. aastatel. Aga juba veidi hiljem tekkis uus absolutistlik imperium, mis üritas jäljendada kadunud Rooma impeeriumi hiilgust ja mille keskmeks oli Moskva.

1600. aastate algul seiskus ootamatult impeeriumi mootor ning Venemaad tabas segaduste aeg. Ometi sündis Venemaa impeeriumi rusudest peatselt kolmas, tavapärasem euroopalik dünastiline impeerium, Romanovite dünastia, mis tugines oma eelkäija jäänustele.

Selle asemele omakorda astunud Nõukogude riigil ei tundunud olevat elulootust. Venemaad laastas kodusõda ning sinna tungisid Briti, Prantsuse, Jaapani ja Ameerika väed. Ka sõda Poolaga kaotati. Pankrotis, sõpradeta ja ümber piiratud riik suutis siiski ääretult lühikese ajaga, kõigest veerand sajandiga, taastuda sel määral, et purustada koos liitlastega põhjalikult Euroopa sõjaliselt ja majanduslikult tugevaim riik, Hitleri Saksamaa, ning dikteerida Teise maailmasõja järgse Euroopa korraldus.
Nõukogude impeerium oli oma eelkäijatest märksa tsentraliseeritum ja ideologiseeritum, aga ka kõige ulatuslikum ja võimsam. Samuti oli selle eluiga kõige lühem.