Naine on luules üks olulisemaid inspiratsiooniallikaid, vahest vaid loodusest on kirjutatud sama palju luuletusi. Ometi on Jaak Urmeti koostatud mahuka antoloogia lähenemine naisele eesti luuletajate loomingus eriline: uue antoloogia selgrooks on ajatelg, milleks on naise elu varajasest lapsepõlvest kuni järelehüüdeni.
Saadud valiku põhjal võib teha huvitavaid üldistusi ja leida põnevaid läbivaid jooni eri autorite loomingus. Mõnest antoloogia peatükist on kujunenud koguni omaette suurem teema. Näiteks peatükk “Sinu tuppa, sinu voodi”, mis kujutab naist seksuaalsete ihade objektina, annab hea ülevaate seksiteemast eesti luules.
Koostaja on vaadanud kaugemale tavapäraselt antoloogiatesse valitavate autorite ringist ja vaadanud üle temaatilistest piiridest, tuues sisse laste-, sotsialismiaja ja tänapäeva noorte autorite luulest.
Esindatud on muidugi kõik “kohustuslikud klassikud”: Lydia Koidula, Henrik Visnapuu, Marie Under, Bernard Kangro, Aleksander Suuman, Priidu Beier jpt.
Sümpaatne on Jaak Urmeti valik – 1779. aastast pärineva Tundmatu Autori “julged” sõnad kõrvuti Matti Moguči, Gustav Suitsu, Albert Trapeežiga. Selline kooslus – päris vanaaegne, tänapäevane, nõukogude-aegne – loob omapärase rütmi, mis paneb kogumikku võrdlema mosaiigiga. Lähedalt vaadates näeb erivärvilisi tükke, kaugemalt ühe naise lugu, kelle elust libiseb läbi palju tööd ja muret, aga ka rõõmu, lilli, päikest ja värve.

Mari Karlson