Eesti maastik sõnas ja pildis

Ajaleht Raamat nr 34

Sõna “maastik” on eesti keeles püsinud enam kui sada aastat. Nii pika aja jooksul on selle tähendus muutunud ja omandanud lisaks teaduslikule ka rahvapärase sisu. Peaaegu kõigil on oma arusaam sellest, mida “maastik” tähendab. Ühele inimesele seostub see kodukandiga, teine võrdleb Hispaania ja Eesti maastikku, kolmas räägib haridus- või poliitikamaastikust. Raamatus “Eesti maastikud” püüame maastikku vaadelda kui süsteemi, mida on ajastute vältel kujundanud nii loodus kui ka inimene ning tema elulaad.


Maastik kui süsteem

Kuidas mõista maastikku kui süsteemi? Vesi voolab, õhk liigub, päike paistab – loodus teeb oma ringkäiku ja loob maastikupilti. Inimene sekkub ja hakkab seda enda tahtmise järgi ümber kujundama, liites juurde inimlikke väärtusi ja tähendusi. Eri aegade sadestused kuhjuvad üksteise peale, kattes osaliselt eelmisi. Tekib justkui mitu korda üle maalitud kunstiteos, kust ka varasemad kihid kohati välja võivad paista.

Hannes Palang on oma raamatus “Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis” kirjutanud nii: “Maastik on süsteem, mis koosneb looduslikest komponentidest, inimrajatistest ja inimlikust tunnetusest ning ajast nende mõlema taga. Ehk teisipidi, maastik seisab koos materiaalsest elementidest (vesi, kivimid, taimed, ehitised jne), sellest, kuidas inimene seda materiaalset tunnetab, ja sellest, kuidas need mõlemad ajas muutuvad. Maastik on koht, kus loodus ja inimene kokku saavad. Samamoodi on maastik looduslike ja sotsiaalsete süsteemide dünaamika peegeldus. Ja lõpuks, maastikus saavad kokku olevik, minevik ja tulevik. Igal maastikuelemendil ja komponendil on tähendus üksnes terviku kontekstis.”


Eesti maastike kujunemisest

Eesti maastikke on peamiselt kujundanud viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine. Ühes kohas vormus kõrgendik, teisal kujunes org või veekogu, kolmandas kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja rändpangas kandus kilomeetreid eemale. Liustikud ja nende sulamisveed kandsid Eesti alale väikeseid kive ja suuri rändrahne. Kui liustikud taandusid ja maa järk-järgult mere alt vabanes, arenesid välja muld- ja taimkate ning kujunes inimasustus. Maastikke hakkas kujundama maakasutus, algul veeäärsetel aladel, hiljem üha enam ka sisemaal.

Lood ja nimed kestavad põlvest põlve, kuid maakasutus võib üsna lühikese aja jooksul muutuda. Tihti varasemad jäljed kustuvad. Eestis hävisid mõisate loomisel põliskülad, Vabadussõja-järgne maareform lõhkus mõisamaad, nõukogude maaparandus pööras omakorda pea peale talumaastiku.


Raamatu saamislugu

Raamatul “Eesti maastikud” on pikk eellugu. Ajavahemikus 1999–2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud. Mis teeb maastiku väärtuslikuks? Valikute tegemisel saab määravaks majanduslik, looduslik, aja- ja kultuurilooline või esteetiline külg. Maastik võib olla ühe perekonna, rahvuse, terve kultuuri identiteediallikas. Mõnel pool ilmnevad ühed või teised väärtused paremini ning taolised maastikud väärivad erilist tähelepanu.

Seekord seadsid kõik maakonnad eesmärgiks eelkõige väärtuste säilitamise, teatud juhtudel ka taastamise. Töö käigus lepiti kokku reeglid, kuidas väärtuslikke maastikke sisuliselt piiritleda, keskendudes peamiselt kultuurimaastikele ja otsides säilinud traditsioonilist põllumustrit, asustust ja teedevõrku.

Raamatu tekstid on kirjutanud valdavalt maavalitsuste töötajad, kuid maastike määratlemisel ja väärtuste leidmisel osalesid kohalikud kooliõpilased, valla- ja muuseumitöötajad, põllumehed ning inimesed, kelle jaoks see teema on oluline.

Raamatusse koondatud maastikud kõnelevad meile, kuidas vanavanaisad elasid, maad kasutasid, mida nad pühaks pidasid. Eluviis, kultuur ja maakasutus on alati koos käinud – käivad ka tänapäeval. Maastikud räägivad tulevastele põlvedele, kuidas meie elasime, oma keskkonda kujundasime ja seda hoida mõistsime, mida hoida soovisime. Hoolimine sõltub väärtuste mõistmisest. See raamat aitab mõista ja hoolida.


Maila Kuusik, Jüri Lass ja Kalev Sepp

Minu ostukorv