Tony Blari on öelnud oma intervjuus „Diana ajaraamatu“ autorile, ajakirjanikule ja saatejuhile Tina Brownile: „Diana õpetas meile uue viisi olla britt.”

Kui Diana 1960ndate alguses maailma tuli, tähendas britiks olemine peaaegu kõikidel juhtudel elu ilma üllatusteta, sünniolude ja rahva klassitavade rajatud teed mööda käimist. See muster piiras iseäranis naisi ja ehk kõige enam veel Diana taustaga naisi, kes olid samavõrd piiratud, kuivõrd nad olid privilegeeritud. Diana näitas, mida on kuningliku helduse vana kontseptsiooniga võimalik teha, kui inimliku mure draama ühendatakse globaalsete meediakanalitega.

Aga ta õpetas ja õppis palju enamat. Muinasjutukangelanna kombel oli Dianast saanud printsess, kuid tema protest mängida talle määratud rolli temalt eeldatud „kuningakoja viisil“, tema keeldumine elu vaikselt ja tasakaalukalt lihtsalt lõpuni elada ning tema traagiliselt pooleli jäänud otsingud leida õnn omaenda tingimustel – kõik see võimaldas tal end vabaks murda Spencerite esivanemate minevikust ja traditsioonidega koormatud Windsorite olevikust. NBC NBC kommentaator John Hockenberry ütleb, et Diana oli enese vabaks laskmise, kõikide sildade langetamise sümbol: „Isegi keset kuninglikkust ja kuulsa kroonitud peana sümboliseeris ta kedagi, kes ütleb: põrgusse, see kõik ei loe mitte midagi!“

Kas Diana oli tegelikult „kogu rahva printsess“ või osav manipulaator? Millised mängud toimusid õukonnas? Millised olid Diana suhted abikaasa ning hiljem teiste meestega? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsib vastuseid raamat, mis on ühest küljest klatširohke tragikomöödia ja seebiooper, teisalt aga ladus ajalooline kirjeldus ning pilguheit tänapäeva monarhia tagatubadesse.

„Diana ajaraamat“ jõudis New York Timesi bestsellerite edetabelis esikohale.