Gaius Suetonius Tranquilluse “Keisrite elulood” sisaldab Rooma impeeriumi esimese 12 keisri elulugusid, alates Julius Caesarist ja lõpetades Domitianusega. Lisaks neile kahele antakse ülevaade Augustuse, Tiberiuse, Caligula, Claudiuse, Nero, Galba, Otho, Vitelliuse, Vespasianuse ja Tituse elust.
Esimest korda anti see teos välja 120. aastal ning tegemist on Suetoniuse ainsa hästi säilinud teosega, mille ta kirjutas pärast oma 40. eluaastat, juba küpse ja maineka kirjaniku ja biograafina, omades ligipääsu keiserlikele arhiividele ja senati dokumentidele. Muuhulgas oli tema käsutuses hulk tänapäevaks kaduma läinud ajalooteoseid ja memuaare.
Ajalookirjutisena võistleb Suetoniuse “Keisrite elulood” Tacituse meistriteostega, milles vaadeldakse sama perioodi. Teistest tolle ajastu ajalookäsitlustest eristab Suetoniuse oma aga see, et ta on pööranud vähem tähelepanu poliitikale ja sõdadele. Nendel peatutakse üksnes põgusalt – vaid möödaminnes räägitakse Caesari Gallia-sõdadest, kuidas Claudius Britannia alistas ja muust sellisest. Suetoniuse tähelepanu keskmes on olmedetailid, anekdootlikud üksikasjad, keisrite eraelulised seigad, iseloom ja välimus, olulisel kohal on ka ended, märgid ja unenäod.
Suetoniust kui biograafi on võrreldud tema kaasaegse Plutarchosega, ent viimase teoseid iseloomustab tugev moraliseeriv mõõde, mis Suetoniuse “Keisrite elulugudes” puudub. Kui Plutarchos jäädvustas suhtumisi, siis Suetoniuse tekstis on esiplaanil olmelised üksikasjad ja faktipeensused. Eristatakse küll valitsejate väärikaid ja pahelisi tegusid, ent lõplik hinnang nendele jäetakse lugeja anda.
“Keisrite elulugudel” on spetsiifiline ülesehitus. Esiteks on hoolikalt eraldatud iga keisri head ja halvad teod ning omadused. Eriti hästi ilmneb see Tiberiuse eluloos, mille esimene pool maalib keisrist positiivse pildi, teises aga kujutatakse teda jõhkra ja halastamatu pedofiilist monstrumina. Teiseks on iga keisri elulookirjeldus jaotatud nelja ossa: elu kuni võimuletulekuni, riiklik tegevus, eraelu, surm ja matused. Seejuures väldib Suetonius kronoloogilist narratiivi, vastandudes nii ajaloolaste traditsioonilisele esitusviisile. Suetoniuse biograafiaskeemi võtsid üle ka järgmiste sajandite eluloouurijad ja ajalookirjutajad.
Suetoniusel on iseloomulik stiil: “Keisrite elulugude” temaatilised alajaotised algavad üldjuhul võtmesõnaga. Keel on selge ja lakooniline, ilma retooriliste kaunistusteta, välditakse arhaisme ja neologisme. Süstematiseeritud faktiküllus teeb “Keisrite elulood” ülimalt väärtuslikuks ajalooallikaks – paljude faktide osas on Suetoniuse kirjutis põhiline või ainus allikas.
“Keisrite elulugude” eestindust täiendavad kommentaarid, ees- ja järelsõna, teemaga seotud kirjanduse loetelu, Rooma mõõtude ja rahaühikute loend ning sündmuste kronoloogiline tabel, väike seletussõnastik ning tekstis leiduvate koha- ja isikunimede register. Lisaks on eestikeelses väljaandes illustratsioonid koos selgitavate allkirjadega.
Maria-Kristiina Lotman, Priit Põhjala
