Tobleri seadus: kõigel on kõigega seos, kuid lähestikused asjad omavad suuremat seost kui kauged.

“Legendi” järgi olnud see punnistäis raamatukapp, mis Agu Sisaski ettevaatamatu tegutsemise järel avanes ja oma sisu põrandale puistas. Paberid, sedelid, lipikud, fotod, postkaardid voolasid välja, ja loomulikult ei õnnestunud neid enam endises tiheduses tagasi paigutada – uksed ei läinud kinni. “Nüüd tuleb sul kapp lõpuks korda teha,” öelnud Helli Sisask, Agu abikaasa. Parastavalt?

“Kui ma nägin kõiki neid inimesi mälestuspiltidena oma ajukäärudes ringi keerlemas – erinevatest aegadest, erinevatest rahvustest, erinevate positsioonidega ja erinevate maailmavaadetega – sähvatas mu peas üks kummaline tõdemus… Paljudel mu külalistest sellel ikka veel kestval aastate aiapeol pole üksteise olemasolust õrna aimugi. Nii ei saanud see igavesti jääda. Midagi tõsist tuli ette võtta. Ja ma võtsingi.”

Et saada aimu sellest hämmastavast galeriist tegelastest, kes moodustavad Agu Sisaski mälestusteraamatus kummalisi seoseid ja mustreid, soovitan kõigepealt avada raamat lõpust (nagu seda teevad jaapanlased) ning tutvuda omapärase registriga. Kõige erinevamad, esmapilgul täiesti seostamatud nimed sama kaootilises järjekorras kui põrandale valgunud paberid elutoas.

Siinkohal tahakski vastu vaielda tuntud Ameerika-Šveitsi inimgeograaf Waldo R Toblerile: mõnikord on võimalik tunda lähemat seost, kaastunnet ja kaasaelamist jaapanlannaga, kes Agu-sanile haiglast pikki kirju kirjutas või mutikesega Leningradi ühiskorterist, kes Leningradi ülikooli Ida osakonna jaapani keele üliõpilasel kõhu täis söötis ja ta oma voodisse magama pani, kui nurgapealse leivapoega.

Nagu kõik head elulood pole see üksnes lugu inimese kujunemisest (autori puhul siis jaapani keele ja kultuuri asjatundjaks, tõlkijaks, literaadiks), vaid ka lugu meie lähiminevikust, mida me alles hakkame lahti mõtestama.

Mari Karlson