Urho Kekkose nimega seostub pea kõigile eestlastele esmalt tema külaskäik Eestisse ja kuulus suusamatk Käärikul 1964. aasta märtsis. Tollal oli see visiit niivõrd harukordne sündmus, et omandas lausa müütilised mõõtmed. Kekkosest sai folklooritegelane, omamoodi kangelane, kes sümboliseeris vaba maailma.
Tegelikkus oli keerulisem. Ka Soome ei olnud “päris” vaba ja Kekkonen polnud ei Soomes ega Läänes palavalt armastatud riigimees, vaid väga vastuoluline tegelane. Soome ajakirjaniku Pekka Hyvärise ja ajaloolase Hannu Rautkallio koostöös valminud raamat „Soome mees. Urho Kekkose elu” annab hea ülevaate nii Kekkose poliitilisest tegevusest kui tema kirevast isiklikust elust. Autoritel õnnestus endise NSVL-i ja lääneriikide arhiividest leida materjale, mis annavad vastuse mitmetele pikalt vindunud vaidlustele ja seletavad välispoliitiliste sündmuste tagamaid.
Urho Kekkonen sündis aastal 1900 Soome ääremaal küllaltki vaeses perekonnas. Pärast kodusõda astus Kekkonen õigusteaduskonda ja tegeles küllaltki edukalt spordiga, temast sai Soome meister kõrgushüppes (185 cm) ja mitteametlik maailmarekordiomanik hoota kolmikhüppes. Kekkonen sõitis ka olümpiale, ent kõigest ametnikuna. Ta abiellus kirikuõpetaja tütre Sylviga, kes sünnitas 1928. aastal kaksikud Matti ja Taneli. Kekkonen töötas salapolitseis ja sai kuulsaks karmikäelise ülekuulajana, kes pinnis peamiselt kohalikke kommuniste. 1936 valiti Kekkonen parlamenti ning kohe sai ta ka justiitsministriks. Jätkusõja ajal asus Kekkonen suurriikide agentide kaudu salaja iseseisvalt läbirääkimisi pidama sõja lõpetamiseks ja oma koha väljamängimiseks. Kui Stalin lõpetas pealetungi ja saabus rahu, sai Kekkosest uue valitsuse justiitsminister, kellel oli tähtis roll sõjasüüdlaste leidmises. Mahalaskmisi õnnestus vältida, vangi läks suhteliselt väike ring inimesi, kuid rahva seas hakati ministrit pidama ka Ždanovi kannupoisiks.
1956 sai Kekkosest suuresti tänu Nõukogude Liidu toetusele Soome president. See oli keeruline aeg, sest Moskva nõudis pidevalt läänemeelsemate poliitikute kõrvaletõrjumist ja Kekkonen kasutas oma tähtsuse tõestamiseks vana nippi, ehk tekitas ise kriise, mida hiljem oskas ainult tema „meisterlikult” lahendada. Neist kuulsaim on 1961. aasta oktoobri noodikriis, kui NSVL nõudis Soomelt sõjalist koostööd ning paljud kartsid siiralt sõja puhkemist. Tegelikult oli kõik Kekkose orkestreeritud etendus.
1962. aastal oli Kekkose positsioon ohustatud ja NSVL kandis vahendajate kaudu Kekkose valimiskassasse kümneid miljoneid marku. President ei vahetunud veel tükk aega. Aastatega sai Kekkosest karikatuurne tegelane, Soomest lääneriikide silmis pilkealune pooliseseisev riik ja maad võttis lausa isikukultus, kus rahvas vooris vaatama isakese sünnikodu ja elavale inimesele püstitati ausambaid. Suur osa rahvast siiski teadis presidendi rohketest armukestest, joomingutest ja mõistis soometumise hukka, kuid ajakirjandus valis enamasti enesetsensuuri ja kriitikat oli vähe. Kekkonen lahkus ametist alles 1981, kui ta oli juba aastaid brežnevlikult halva tervisega riiki juhtinud. Vaidlused Kekkose pärandi üle kestavad tänaseni. Ühest küljest on selge, et Kekkonen läks liiale, hakkas kogu võimu diktaatorlikult enda kätte haarama ja sai headest suhetest Nõukogude Liiduga ka puhtalt isiklikku kasu. Teisalt ei saa aga keegi vaidlustada, et Soome siiski säilitas enam-vähem iseseisva riigi staatuse. Kekkonen lihtsalt polnud nii asendamatu, nagu ta ise tahtnuks ja tõenäoliselt oli Soomel juba varem võimalus vabamalt hingata.
Tauno Vahter
