Milan Kundera pole eesti lugejale kaugeltki tundmatu autor, kuid seekord on vahelduseks võimalus tutvuda 80-aastase vanameistri ühe varasema teosega. Romaan „Elu on mujal” (esialgse pealkirjaga „Lüüriline iga”) ilmus 1973. aastal tšehhi keeles, kuid autor, kes elab alates 1975. aastast Prantsusmaal, on oma tšehhikeelsete teoste tõlked prantsuse keelde hoolikalt läbi vaadanud ja andnud loa neist otse tõlkida. Nii on ka eestikeelne tõlge valminud prantsusekeelse teksti põhjal.

Romaani tegevus toimub Tšehhoslovakkias II maailmasõja eel, ajal ja pärast seda. Lugu algab Jaromili sünniga (või lausa eostamisega) ja areneb koos selle õrnahingelise, kuid sealjuures äärmiselt ambitsioonika lapse ja hiljem noorukiga. Meisterlikud ja ühtlasi piinlikkust tekitavad on kirjeldused sellest, kuidas laps ja nooruk Jaromil üritab meeleheitlikult silma paista, olla eriline, pälvida täiskasvanute heakskiitu.

Jaromil pole sealjuures kaugeltki üheülbaline tegelane, ta on kahtlemata andekas, sõnaosav (tema unistus on saada tunnustatud luuletajaks), nutikas ning oskab seda enda huvides ära kasutada. Tragikoomilised on ka noormehe püüded vabaneda oma heitliku ema lämmatavast armastusest (nagu paljud poeedid enne teda) ja tõestada vastassoo silmis oma täiskasvanulikkust ja mehelikkust.

Kundera juba oskab lugejat kaasa haarata. Osava inimeste lahkajana jutustab ta ühtlasi empaatia ja põlgusega sellest, kuidas õilishingelises ja andekas noormehes pääseb kommunistliku revolutsiooni tingimusis maksvusele egoistlik koletis, kelle teod otsustavad nii mõnegi inimsaatuse. Autori situatsioonikirjeldused on nii halastamatud, et lugeja tunneb end paratamatult ebamugavalt.

„Elu on mujal” on lugu noorusest (lüürilisest east), mis on oma naiivsuse, idealismi ja innukusega ühtlasi võluv, kuid samas ohtlik. See on ka lugu armastusest (nagu Kundera puhul ikka), paraku selle väärastunud vormides (Jaromili äärmuslikus armukadeduses pole isegi enam midagi koomilist). Ja natuke on see ka lugu ajaloost ja inimesest selle küüsis.

Pille Kruus