Paratamatult on kadumas need, kes Eesti esimest professionaalset ja rahvusvaheliselt tuntud tantsijannat Ella Ilbakut on isiklikult kohanud või teda tantsimas näinud. Kuid meil on fotod ja on Semperi, Tuglase, Kompuse kirjeldused Ilbaku tantsust. Ja meil on Ella Ilbaku mälestusteraamat, mida on peetud eesti memuaristika üheks parimaks näiteks, kus on veenvalt ühendatud ajastu tabav kirjeldus ning kirjutaja enese maailmanägemine ja kogemused.

Ella Ilbak viibis alates 1921. aastast rohkem välismaal kui Eestis, esinedes tantsijana Soomes ja mujal Skandinaavias, Lätis, Saksamaal, Ungaris, Prantsusmaal, Itaalias, Egiptuses, Palestiinas. Kindlasti andis suure maailma nägemine avarama vaate tantsukunstile ja elule üldse. Samas kinnitas ja lihvis võõrsil viibimine Ilbaku eestlaseks olemist. Eesti on ikka tema meeles ja keelel, kuid tema suhe kodumaaga oli üsna komplitseeritud. „Noh, näed, ikka seesama: Ilbak on eestlastele võõras ja vastuvõtmatu, nõnda oli Ilbaku tants, nõnda on see, mis minul oleks sulega ütelda,” on ta kurtnud kirjas Pedro Krustenile 28. juulil 1970.

Ilbaku keeruka ja mõnevõrra distantseeritud suhte tõttu Eestiga on tema vaade kaotatud kodumaale ehk selles raamatus pisut kriitilisem kui mõnel teisel pagulasmemuaristil

Käesolev väljaanne on Ilbaku mälestusteraamatu kolmas trükk, mis ilmub üsna vahetult pärast Ella Ilbaku ja August Gailiti kirjavahetuse väljaannet (Kirjad 1952–1961: Ella Ilbak, August Gailit, Tänapäev, 2009). See järgnevus pole juhuslik – need kaks raamatut on omavahel tihedalt seotud. Suur osa kirjavahetusest on pühendatud mälestusteraamatu valmimisele, milles Gailitil oli täita otsustav roll. Gailit tunnistab 25. veebruaril 1952 Ilbakule kirjutatud kirjas, et ehkki ta on tantsijanna edu alati silmas pidanud ja talle mõttes pöialt hoidnud: „Ja ma tean Teie intelligentsi, andekust sule tarvitamisel – kallis, miks pole Te seda teinud? Ja kui ma siis loeksin Teie raamatut, see siis asendakski mulle meie pidamata jäänud vestlust ja jõuaksin Teie isikule lähemale.”