Peale Urmas Kibuspuu surma kutsus Reet Neimar ajakirjas Teater.Muusika.Kino (1985/11) oma põhjalikus järelehüüdes üles Urmase kolleege, et need võiksid nüüd hakata kirja panema omi mälestusi Urmasest. Ning küsis retooriliselt: kes hakkab neid koguma meie igapäeva non-stop’is?! Teda ennast kohustas pikka ja põhjalikku esseed kirjutama „lisaks sõbratunnetele ka teatriajaloolase ja toimetaja amet”.
Essee ilmumisest (see on täielikult ka elulooraamatus olemas) on möödunud pea 25 aastat. Miks Kibuspuust pole varem midagi põhjalikku, teda ning tema loomingut koondavat ilmunud, ei oska öelda. Aeg teeb aga (mäletamisega) oma töö. Kui palju on selle raamatu sisu mõjutanud see, et ka neid „kirjapandud mälestusi” sõpradelt ja kolleegidelt pole, ei oska samuti öelda.
Kuid on iseenesestki mõistetav, ja seda kogesin ka Urmase kolleegidega rääkides, et aastakümnete tagant näitlejatöö peeneid nüansse ja muud taolist mäletada on äärmiselt raske või võimatugi. Kuna Kibuspuu oli eriline inimene ja näitleja ning tema varajane surm mõjus sellevõrra rõhuvamalt, on isegi mõistetav, miks tema tuttavatel-kaasaegsetel oli seda tööd võib-olla raskem ette võtta.
Kulgemise märgistamine
Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953–1985) on üldjoontes tavapärane isiku eluloo ja loomingu jäädvustus. Meelelahutuslike ja intervjuupõhiste elulooraamatute kõrval võib käesolev tunduda (kellelegi paraku, kellelegi õnneks) mõnevõrra akadeemilisena, milles rõhk pigem näitlejaisiksuse portreteerimisel ja loomingulise kulgemise märgistamisel kui elu(viiside)s urgitsemisel. Kui ka lugejale nii tundub, on kõik korras – selline rõhuasetus on ka raamatu autori-koostaja eesmärk olnud.
Tajugem raamatus eelkõige kolme osa. Esimeses tutvume Urmase kujunemisega, jõujoontega, mis teda ümbritsesid lapsepõlves nii kodus kui koolis. Lähemalt vaatleme lavakunstikateedri VII lendu, mille olulisust nii Kibuspuu kui teatriloo kontekstis ei saa alahinnata.
Teises osas „Kips“ (see on Kibuspuu tuntud hüüdnimi) on püütud visandada portreed Urmas Kibuspuust kui inimesest, isiksusest ja näitlejast. /—/ Selle osa lahtikirjutamata jätmine on olnud eesmärgipärane, et edasi anda portreteerijate mingeidki emotsioone, mis tuleksid portreteeritavale kasuks ja lisaksid raamatule mahlakust. Kaaslaste asjakohaseid meenutusi saame lugeda terve raamatu ulatuses. /—/ Põhimõtteliselt võib peale esimese kahe osaga tutvumist (ainult) lihast ja luust inimeste iseloomustustest ja nende käikudest huvituv lugeja pidada raamatut läbiloetuks. Kuigi järgnevasse, kolmandasse ossa on paigutatud võib-olla raamatu olulisim ja väärtuslikem info, nimelt Urmase kirjad ja kirjakatked, on see osa küllaltki loominguspetsiifiline ja loodetavasti ka põhjalik näitleja loometeekonna vaade-jäädvustus-kirjeldus-tutvustus.
Kolmas osa on selle jäädvustus, mida saab jäädvustada. On keeruline või isegi võimatu jumalalt saadud annet kirjeldada või sellest kirjutada. Küsimus on rentaabluses, Kibuspuu tegemistest on möödunud ikkagi 25–35 aastat. Sel põhjusel on tema lavatööde jäädvustumine meenutajate mälu ehk mäletamise tõttu problemaatiline, ja see on ka normaalne. Sestap on arusaadavatel põhjustel raamatus vähem emotsioonide, näitlejameisterlikkuse kirjeldamist. /—/ See osa on jaotatud üheksasse peatükki ehk hooaega, sest just nii kaua jõudis Kibupuu kutselise näitlejana tegutseda.
Vaatlen üheksat hooaega kronoloogiliselt, üheaegselt teatri-, tele- ja filmitöid, mõnevõrra ka esinemisi raadios ja „haltuuralavadel“. Näeme hämmastusega, kui palju jõudis Kibuspuu korda saata napi kümne aastaga. Ja paraku tuleb ka tõdeda, et mitte iga ettevõtmine polnud tema ande vääriline. Mõne lavastuse või teletöö nihkumisele eelmisse või järgmisse hooaega pole mõtet tähelepanu pöörata, oluline on üldine kronoloogiline kulg. Kui selle osa läbimine tundub lugejale tempokas, siis on ka selle tundega kõik korras. Meeletu kiirusega kulges ka Kibuspuu.
Nagu juba mainitud, pean raamatu väärtuslikemaks osaks Urmase kirju. Tegemist on Urmase ja tema õe Merikese kirjavahetusega ning selle raamatuga seoses saame ainult õnnelikud olla, et Merike 1981. aastal Soome kolis ning neil tekkis kirjavahetus. Avaldamiseks sobivad kirjad ja kirjalõigud valis välja Urmase õde ise, raamatus on need trükitud kursiivis.
/—/
Ain Lutsepp: „Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas. Mõnede inimestega on niimoodi, et nende olemasolu on olnud sedavõrd oluline, et nende paljaks kiskumine on tänases päevas sobimatu. Aga oleks väga põnev, kui Urmas viibiks ise siin ja praegu. Võib-olla viibibki ja naerab oma naeru…”
Küllap viibib ja naerab. Ja jääb ka tänases päevas tänu oma kolleegidele, sõpradele, kaaslastele ja ka siinkirjutaja otsustele turvaliselt kaetuks.
Katkend Urmas Kibuspuu elulooraamatu eessõnast
