Kogumikus “Eestlane – sõdur” on kaks peategelast: eesti sõjamees ühelt ja foto kui ajaloodokument teiselt poolt. Pean tunnistama, et ei oskagi päris täpselt öelda, kumb neist rohkem sundis raamatu tarbeks tuhandete sõjameeste ja tuhandete fotode hulgast valikuid tegema. Vahel üks, vahel teine. Aga fotodel ta just selline ongi – eesti sõjamees umbes saja aasta kestel.

20. sajand, millele kogumik keskendub, oli eestlastele erakordselt tähendusrikas. Seni võõrvõimudele allutatud rahvas oli eelnenud aegade kestel ikka olnud sunnitud oma poegi võõrastesse sõdadesse saatma. Ka 20. sajandil võitlesid eesti mehed Euroopas, sõdisid Aafrikas ja Aasias, kuid üle aastasadade läksid nad jälle, relv käes, vaenlasele vastu ka kodumaa pinnal. Nüüd, aastail 1918–1920, 1941 ja 1944, pidasid nad ennastsalgavat võitlust oma riigi iseseisvuse eest.

Minu jaoks on alati olnud intrigeerivaks küsimuseks, mida ja kui palju peab ajalooline foto ja sellega kaasnev tekst lugejale ütlema. Kas see peaks olema klassikalise uudisega sarnane kiretu vastus küsimustele: kes? kus? kellega? kuidas? millal? miks? Või peaks see hoopiski olema veidi emotsionaalsem, fotol kujutatu tagamaid avav kirjeldus?

Kogumikus “Eestlane – sõdur” intrigeeris teema paratamatult eelistama laiemat vaadet, sest eesti meeste rännakud ja saatus sõjameestena osutusid ajas ja ruumis äärmiselt põnevaks. Lummatuna 1920.–1930. aastate keelepruugist, olen nii väljendites kui ka fraasides tuginenud paljuski ennesõjaaegsetele ajakirjadele Sõdur ja Kaitse Kodu!.

Aga milline ta siis ikkagi oli, see eesti sõjamees? Vapper ja visa, kanget eesti jonni täis, kui oli vaja oma, Eesti asja ajada. Vähenõudlik, aga leidlik, kui olud enamat ei võimaldanud. Iseseisev ja algatusvõimeline, kui käsk tuli täita. Väärikas ja sirgeseljaline, aga kaval, kui oli vaja ellu jääda. Truu kaaslane, kui pidi sõprade eest seisma. Ja vahetevahel hulljulge, millest annavad märku nii mõnegi sõjamehega seotud uskumatud legendid.

Merike Jürjo