Märtsi lõpus ilmub kolmas ja viimane album sarjast „Eesti taluhäärberid” (eelmised kaks ilmunud vastavalt 2005. ja 2007. aastal). Kokku on nüüdseks avaldatud üle 750 parima taluhäärberi kirjeldused, mis lisavad hulga uusi teadmisi meie taluelamute ja üldse maakultuuri kohta.
Talupojahäärberite sünd
Talupoegade vabanemisega mõisa sõltuvusest pooleteise sajandi eest toimus suur murrang ka nende elulaadis. Tollal ilmusid meie külapilti vanade suitsuste rehemajade asemel hoopis teistsugused elamud. Talu võrdkujuna tuntud rehemajadest erinesid uued elamud sedavõrd palju, et sageli peeti neid mõisahooneiks. Suuri, uhkeid ja moodsaid taluelamuid hakatigi mõisa eeskujul kutsuma häärbereiks.
Esimesed taluhäärberid ehitati 19. sajandi viiekümnendail aastail Eesti rahvusliku kapitalismi sünnikohas Mulgimaal. Seal kujunes välja ka vanem „tüüphäärber” – võrdlemisi pikk, madalavõitu ühekorruseline, poolkelpkatuse ja rõhtsa laudvoodriga barokne palkmaja. Väliselt sarnanesid need tolleaegsete vallamajade, pastoraatide ja lihtsamate mõisahäärberitega ega erinenud üldilmelt väga palju rehemajadestki. Siiski oli rida erinevusi, neist kõige tähtsam – häärberid ehitati üksnes elamiseks. Suuruse tõttu tehti häärbereile enamasti kaks korstnat ning kaks sissekäiku – keskmine viis peremehe eluruumidesse, otsmine talu tööpere ruumidesse.
Mõisnike moodi
Sisemiselt jaguneski häärber talurahva ehk peremehe ja pererahva ehk talutööliste pooleks – esimene oli esinduslik ja pidulik, teine lihtne ja asjalik. Talurahva tubades leidus asju, mis seni olid kuulunud ainult mõisnike ja linnasakste maailma: keeruliste kaunistustega kahhelkiviahje, seina- ja laemaalinguid, tapeete, kõrgstiilis pehmet mööblit jmt. Põhja-Eesti kõige vanemad taluhäärberid Palmse kandis erinesid Lõuna-Eesti omadest sümmeetrilise ruumijaotuse poolest: köök asus keset maja ja muud ruumid sellest mõlemal pool.
Mõnes kohas vedasid taluelamute uuendamist hoopis mõisnikud. Kärstna krahv R. Anrep-Elmpt lubas kinkida 250 ehituspalki neile peremeestele, kes talu ostes lubasid ehitada uue elumaja rehest lahku ja teha sellele ka korstna. Abja vallas olevat ühe uue talumaja kavandi teinud veidriku kuulsusega mõisahärra R. von Stackelberg ise.
Põhja-Eestis ja isegi laiemalt paistis selgelt silma kunagine Palmse mõisavald. A. von der Pahlen laskis juba 1840. aastail ehitada mitmesse renditallu moodsad korstnaga paekivist elumajad ning veidi hiljem ka mõned üleni paekivist seintega ja korstnaga rehemajad.
Pikkadeks aastateks ehitatud
Mitte lihtsalt uus, vaid ka suur ja moodne linnalik elumaja oli iga tõsise eesti talumehe unistus. Vähe sellest – eneseuhkust tulvil peremehe silmis muutus häärber ainsaks seisusekohaseks elamuks. Peale praktilise otstarbe oli esinduslikul taluelamul suur sümboolne tähendus, sest maja kaudu väljendas peremees ka oma seisundit ühiskonnas.
20. sajandi algul tugevnes talumeestes soov vormida oma maja nö omaenda näo järgi. Selleks lasid mõned neist juba enne I maailmasõda uue maja kavandada haritud arhitektidel (K. Burman, A. Perna, A. Eichhorn). Muuseas, 1915 ehitas paadimeister Joosep Oberg omaenda plaani järgi kodutalus Agumäel Tsitres Kuusalu mail, Eesti ühe kõige isikupärasema, rahvusromantilises laadis maja.
1920-30. aastail muutus häärberite välisilme veelgi mitmekesisemaks. Üha rohkem kasutati käsiraamatute, instruktorite ja arhitektide abi, kuigi valdavalt ehitati maju ikka oma ja ehitusmeistri tarkusega.
Harju, Viru ja Häädemeeste randadel kujunesid välja omanäolised kapteni- ja meremehemajad, mida kõige rohkem näeb Käsmus, kuid leidub ka paljudes teistes külades. 1920. aastail andis sellele kõvasti lisahoogu salapiirituseäri.
>P>Nõukogude võim hävitas talumajanduse, kuid eriti kannatasid suurtalud. Rahvas küüditati või oli sunnitud põgenema Läände, talud läksid kogu täiega kolhooside-sovhooside kätte. Häärbereis seati sisse majandite kontorid ja asjameeste korterid, poed, külanõukogud, lasteaiad, MTJ-id, isegi laod, kanalad vms.
Aja jooksul majandid suurenesid ning ehitati uued linlikud keskasulad. Häärberid jäid kõrvaliseks ning neisse paigutati elama rändtöölised – nõukogude moonakad. Maju ei korrastatud aastakümneid, nende seisund muutus selliseks, et 1990. aastail paljud pärijad neist loobusid.
Omaaegsete talumajade väärtust hakkame iseäranis selgelt tajuma tänase tarbimisühiskonna ühepäeva-mentaliteedi taustal. Erinevalt praegustest „ühekordse kasutusega” karpidest ehitati need majad väga pikaks ajaks – isa eaks ja poja põlveks.
Heiki Pärdi
