„Mõne päeva eest sattusin Troyoni tänavale. Kõnniteel seisis väike ja kahvatu kurva näoga tüdruk ja laulis. Tema hääl tungis mulle hingepõhjani. Olin nii liigutatud, et tahtsin seda Pariisi last ka teile tutvustada. Tal ei ole õhtukleiti ja alles eile õpetasin talle, kuidas laval kummardada. Ta tuleb teie ette täpselt sellisena, nagu teda tänaval kohtasin: meigita, paljasääri ja odava lühikese seelikuga … Teie ees on Édith Piaf!”
Nende sõnadega juhatas Pariisi kabareeomanik Louis Leplée sisse Pariisi varblase, tulevase maailmakuulsa šansoonilaulja ja prantsuse kultuuri ikooni Édith Piafi esimese esinemise päris laval.
Kakskümmend aastat hiljem oli prantsuse kirjanikul Jean Cocteaul põhjust öelda, et Piafi-sugust geniaalset lauljannat pole kunagi varem olemas olnud ega saa kunagi olema:
„Ta on jäljendamatu. Ta proovib ennast ja publikut ning leiab oma laulu väga kiiresti. Hääl tuleb kusagilt sügavalt tema seest, mässib end tema ümber ja voogab võimsa lainena nagu sametine öö. See soe laine ujutab meid üle, võtab oma valdusse ja tungib meisse. Ime on sündinud. Nagu oksal istuv ööbik, keda näha pole, muutub ka Édith Piaf nähtamatuks. Temast jäävad järele vaid pilk, kahvatud käed, vahakarva laup valguskiirtes ja hääl, mis paisub, kasvab, üha kasvab ja võtab vähehaaval võimust, kuni on suur nagu vari seinal ja jätab suurejooneliselt tagaplaanile väikese argliku naise. Just sellel hetkel saab proua Édith Piafi geenius nähtavaks, nii et keegi selles ei kahtle. Ta lausa ületab ennast. Ta on kõrgemal oma lauludest, muusikast ja sõnadest. Ta on meist kõigist kõrgemal. Tänava hääl tungib linna kõikidesse tubadesse. See pole enam proua Édith Piaf, kes laulab. See on vihm, mis sajab, ja tuul, mis puhub, see on kuuvalgus, mis mässib meid oma loori sisse.”
Autobiograafilises teoses „Õnnepeole”, mis ilmus esmakordselt 1958. aastal, viis aastat enne lauljanna surma, jutustab Piaf tundeküllaselt ja humoorikalt oma trööstitust lapsepõlvest, lauljaks kujunemisest, enda ajastu tuntud kunsti- ja kultuuritegelastest ning elust, mis kaasneb kuulsusega. Lisaks räägib Piaf, milles seisnes tema peadpööritava edu saladus: õnnes ja juhuses, meeletus töös ja tahtejõus, eelkõige aga iseendaks jäämises.
Priit Põhjala
