Ilmasõja diplomaatia hämarad nurgatagused

Ajaleht Raamat nr 48

Laurence Rees on Briti ajaloolane ja kirjanik, keda iseloomustab tähelepanuväärne ind ja viljakus Teise maailmasõjaga seotud sündmuste uurimisel ja uurimistulemuste tutvustamisel laiemale avalikkusele.

Oma menuraamatu „Auschwitz: natsid ja „lõpplahendus”” eest pälvis ta 2006. aastal Briti ajalooraamatute aastaauhinna, üksjagu tähelepanu on saanud ka tema teosed „Õudus idas”, „Natsid: ajaloo hoiatus” ja Teise maailmasõja ajal äärmuslikke kannatusi talunud inimeste meenutusi koondav intervjuukogumik „Nende süngeim tund”. Lisaks raamatute kirjutamisele on Rees olnud mitme populaarse Teise maailmasõja teemalise telesarja, näiteks BBC/PBS-i suurseriaali „Teine maailmasõda. Suletud uste taga” produtsent.


Valgusvihk pimedasse

Oma uusimas, samanimelise telesarja põhjal kirjutatud raamatus „Teine maailmasõda. Suletud uste taga” püüab Rees taas kord haaravalt visandada suure sõja ajalugu, kuid mitte nii, nagu seda siiamaani on visandatud, vaid seni kehtivaid arusaamu vaidlustades ja teatud juhtudel isegi muutes. Reesi eesmärk on heita valgust sellele, millest siiamaani eriti räägitud ei ole, alates dramaatilistest salatehingutest, mille tagajärjel sõda üldse võimalikuks sai, kuni kõige olulisemate otsusteni selle koletu vastasseisu ajal.

Reesi mõneti erandlikud seisukohad, eriti need, mis puudutavad Jossif Stalini, Winston Churchilli ja Franklin Roosevelti võtmetähtsusega valikuid sõjas, tuginevad suuresti materjalidele, mis muutusid kättesaadavaks alles pärast seda, kui avanesid Ida arhiivid, mida järjestikused Nõukogude valitsused olid iga hinna eest varjata püüdnud.

Oma osa mängivad ka ligi saja tollastes sündmustes osalenud inimese tunnistused, mida ei julgetud anda kommunistliku režiimi ajal, küll aga pärast selle kokkuvarisemist: endised Nõukogude julgeolekutöötajad kirjeldavad repressioone, liitlaste meremehed räägivad Arktika-konvoide surmaohtlikest sõitudest ning Punaarmee veteranid tunnistavad, kuidas nad idarindel käsitsivõitluses sakslasi tapsid. Neid, isiklikke ja emotsionaalseid ülestunnistusi peab Rees iseäranis olulisteks, sest lähitulevikus ei ela enam kedagi, kes oleks Teise maailmasõja ise üle elanud.


Millal sõda tegelikult lõppes?

Rees ei keskendu ainult sõja eel ja ajal toimunule, vaid uurib ka seda, kuidas sõja käigus tehtud otsused mõjutasid tulevikku, rahvaste edasisi saatusi. Ta väidab, et paljude inimeste, sealhulgas eestlaste jaoks ei lõppenud Teine maailmasõda 1945. aastal pärast jaapanlaste alistamist, vaid vähem kui kakskümmend aastat tagasi – ühes kommunismi langusega. (Ta illustreerib seda kõnekat fakti „sõja lõpu” kuuekümnenda aastapäeva pidustustega Moskvas 2005. aastal, kuhu keeldusid sõitmast nii Eesti kui ka Leedu president.) See, kuidas säärane ebaõiglus juhtuda sai, on üks olulistest küsimustest, millele Rees vastata püüab.

Tema sõnul ei jõutud aastakümnete jooksul, külma sõja sügavustes, kordagi Lääne ja Stalini suhete piinliku pärandini; selle moraalsest ja poliitilisest komplitseeritusest saadi üle seda eirates ning keskendudes lääneliitlaste kangelaslikkusele Dunkerque’is, Britannia lahingus ja D-päeval. Muidugi on ka see tähtis, ent moodustab vaid ühe osa kogu loost. Püüdes haarata tervikpilti, otsib Rees paratamatult vastuseid ka nendele küsimustele, mida ei ole siiamaani küsida tahetud.

Kas Läänes oli isikuid, keda saaks süüdistada selles, mis juhtus sõja lõppedes? Mida öelda Briti ja USA suurte kangelaste Churchilli ja Roosevelti kohta? Kui palju määras sõjas langetatud, kuid veel aastakümneid hiljem miljonite inimeste elusid mõjutanud otsuseid suurte juhtide iseloom – Churchilli ja Roosevelti suur ego ja domineerimissoov ning Stalini jälgimis- ja kuulamisoskus ning praktiline meelelaad? Kui sõbralikud olid Stalini varasemad suhted natsidega? Mis Saksa natse ja Nõukogude kommuniste tegelikult ühendas? Mida peidavad endas USA, Briti ja Stalini suhete hämarad nurgatagused?


Mitte ainult eliidi ajalugu

Reesi uus raamat ei ole ainult tippude ja eliidi tasemel langetatud otsuste ajalugu. Tõsi, peamiselt keskendutakse küll suhetele ja diplomaatiale, kuid lisaks suurele poliitikale on üsna palju tähelepanu pööratud ka lahinguis poliitiliste otsuste tagajärgi talunute ränkadele vaevadele – nende inimeste vaevadele, keda Rees oma reisidel läbi endise Nõukogude Liidu kohtas ja kes soostusid talle oma lugu jutustama.

Just need inimesed, leiab Rees, väärivad kõige rohkem seda, et me taastaksime Teist maailmasõda puudutava ajaloolise tõe, kui selline asi üldse olemas on, vaataksime sellele silma ja teeksime omad, siirad järeldused.


Priit Põhjala

Minu ostukorv