Julgustuseks eluloo kirjutajale

Ajaleht Raamat nr 48

Selle raamatus tutvustavad Tartu Ülikooli professor Tiina Kirss ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus isikukeskse autobiograafilise kirjutamise erinevaid võimalusi, et innustada neid, kes on juba alustanud oma eluloo kirjapanemist, eriti aga julgustada kõiki neid, kes seda veel teinud ei ole.

Kahtlemata ei ole võimalik anda üheseid juhtnööre, kuidas peab oma elust kirjutama, sest selleks on loendamatuid erinevaid võimalusi. Käesolev kogumik tutvustab ühe eluloolise kirjutamise (või loovkirjutamise) ringist osavõtjate kirjatöid ja annab üldiseid näpunäiteid elulooliste mälestuste kirjutamiseks.

Raamatus tutvustatakse eluloolise kirjutamise mitmeid erinevaid võimalusi: tunnistusi ja põhjendusi, mälestusi kokku surutud või lahti kirjutatud kujul, fragmente, terviklikke mälupilte, dokumentaalseid ja vastupidi – ilukirjanduseks vormistatud minevikupilte.

Mäletamisel on oma tõrked, võnked, stiimulid ja takistused. Kirjutamine kutsub mäletama detailides, kirjeldama pisiasju: luuda, mis nurgas seisis, kaalikate ja kartulite sügisest lõhna, kellade helinat, lume sädelemist päikeseloojangul.

Kirjutamisel on mõtet siis, kui loetakse ja kuulatakse, aga ei tohi alahinnata ka salvestamist. Sageli ärkavad järgmiste põlvede lugejate-kuulajate huvi ja küsimused siis, kui on hilja pärida, kuidas me elasime, kuidas me elada tahtsime, kuidas elamine teatud kohas teatud ajal võimatuks (või vastupidi soodsaks) muutus, mida me siis otsustasime või mida otsustati meie eest.

Kirjutades mäletada ja mäletades kirjutada nõuab pealehakkamist, eneseületamist ja harjumust, kuid elulugude kaudu talletame me oma aja pärandit pisut samamoodi, nagu saja aasta eest korjati ühiselt rahvalaule. Lõpuks tasub meenutada sedagi, et kirjutaja oma elulugu, sageli noorusmälestused, on saanud inspiratsiooniallikaks ilukirjandusteoste loomisel – eesti klassikast võiksime Tuglase “Väikesele Illimarile” lisada nii Oskar Lutsu igihalja “Kevade” kui paljusid teisi teosed, nende hulgas ka üsna hiljuti ilmunuid.

Meie elulood on kui sõrmejäljed – kordumatud ja individuaalsed, osutavad nad lihtsale tõele, et ka meie elukogemused on erinevad ja nende vahetamine teebki meid rikkamaks.

Minu ostukorv