Rein Veidemann on mees, keda teab ja kelle kirjutisi on lugenud küllap iga kultuurne eestlane. Ise ennast tagasihoidlikult „kirjameheks” nimetada sooviv Veidemann on kultuuriloo professor, eesti kultuuri ja kirjanduse väsimatu uurija ja õppejõud, poliitik, kultuuriajakirjanik ja kirjanik, „mitmekülgselt võimekas, põhjatu energia ja paisuva temaatikaga maailmaparandaja, kelle näppude kiirus ei jää alla vilkalt seoseid, tähendusi ja tekste loovale ajutööle”, nagu kirjutab Veidemanni õpetaja ja kolleeg Maie Kalda.

„Eksistentsiaalne Eesti” sisaldab Veidemanni kõige värskemaid, aastaist 2005–2010 pärinevaid käsitlusi autorile tähtsaimatel teemadel. Neist üldisemad on eesti kirjandus(ajalugu) eesti kultuuri allosa ja mudelina, eesti kultuuri ajalugu, piirid ja struktuur, konkreetsemad aga eesti kirjanduskultuuri mõned aspektid, Noor-Eesti, Kristian Jaak Petersoni, Anton Hansen Tammsaare, Oskar Lutsu jt mõju eesti kirjanduskultuurile. Mitmed selle kogumiku artiklid, näiteks „Lühike sissejuhatus eesti kirjanduse mõistmisse”, ilmuvad eesti keeles või siis üleüldse esimest korda.

Valdavas osas käsitlustest lähtub Veidemann Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna (kitsamalt Juri Lotmani) mõistevarast, jätkates tänu- ja tähelepanuväärset tööd eesti (kirjandus)kultuuri mõtestamisel semiootiliste vahenditega. Ometi ei tohiks kogumiku lugejaskond piirduda eriteadlaste ahta ringiga; tänu üldhuvitavatele ja -olulistele teemadele on see sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele.

Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb Veidemann teose saatesõnas, on katse mõista üht imet – imet, mis avaneb küsimuses, kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild, see tähendab eestlased, on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.

Priit Põhjala