Bramaniste pere kaheksa Jaapani-aastat

Ajaleht Raamat nr 52

Mis juhtub, kui Eesti pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida külmast Rootsist eksootilisse Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega (ning ka vastupidi), sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine.

Kui Riho-Bruno saabub Hiroshimasse Wakunaga võistkonna juurde katsetele, tabab teda üks üllatus teise järel. Keegi ei tahagi eriti näha teda mängimas, vaid pigem uuritakse, milline on ta inimesena, vaadatakse tundmatus keeles tema kohta ilmunud ajaleheartiklite väljalõikeid ja viiakse erinevatele üritustele. Kui kõik läheb kenasti ja perekond lõpuks järgi saabub, algab elu sisseseadmine, aga üllatusi jagub veel aastateks.

Situatsioonihuumorit on tublisti, alates juhilubade tegemise eksamist kuni võistkonda sponsoreeriva tehasejuhi ideeni, et ka käsipallurid võiksid rohkem tehases tööl käia – mõte jaapani keeles keemiaga tegelemisest tekitas Riho-Brunol õudusunenägusid. Mõne aasta pärast jäi Kertu lapseootele ning seegi osutus Jaapanis täiesti teistsuguseks kogemuseks – üks kummalisemaid kombeid arsti juures oli range kaalumine teiste silme all. Isa viibimist sünnitusel peeti muidugi täiesti ennekuulmatuks.

Lapsed aga teatavasti kohanevad kiiresti ning üks armsamaid stseene on see, kui vanemad kuulavad öösel laste voodist jaapanikeelset sonimist. Peale selle aga on veel palju juttu inimestest, loodusest, toidust, loomulikult Riho-Bruno käsipallielust, Kertu õpingutest, laste kasvamisest, Jaapani elu headest ja mõnevõrra kehvematest külgedest.

“Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis” pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu. Aga mida tähendab raamatu pealkiri? Nagu autorid eessõnas ütlevad, siis püüdsid nad kirjutada nagu osav sushi-meister, kes jätab riisiterade vahele piisavalt õhku – see ergutab maitsemeeli ja fantaasiat ning muudab lihtsa toidu suussulavaks.



Tauno Vahter