Sigrid Undsetit (1882–1949) ei nimetatud Kirjanduskuningannaks asjata. Ta oli pikka kasvu ja energilise olemisega, majesteetlik ja autoriteetne ning tänu nendele omadustele jättis sügava mulje pea kõigile inimestele, kes temaga kokku puutusid. Tema teosed – eelkõige Põhjamaade keskaegse elu kirjeldused – kuuluvad maailmakirjanduse klassikasse ja Kristiina Lauritsatütrest, Undseti romaanitriloogia nimikangelasest, on saanud üks tuntumaid kirjanduslikke tegelaskujusid maailmas.
Kirjandusele pühendatud elu
Undset elas kirjutamisele. Alustanud õdedele ettekandmiseks loodud rüütlilaulude ja väikeste novellidega koolilehes, kirjutas ta kuni oma surmani. Tee kirjanduslikule parnassile ei olnud aga hõlbus. Esimesed pikemad kirjutised ei saanudki valmis ja mitmeid valminud käsikirju ei peetud avaldamisvääriliseks. Näiteks hakkas Undset 1900. aastal kirjutama „Svend Trøsti”, kuid ei lõpetanud seda (selle elemente võib aga ära tunda „Kristiina Lauritsatütres”). „Hundilaiu Aage Nielsipoja”, mille kirjutamist oli Undset alustanud 1902. aastal, lükkas Taani suurkirjastus Gyldendal 1905. aastal tagasi. Ka „Proua Marta Oulie” lükati esiteks Aschehougi kirjastuse poolt tagasi, ent lõpuks, 1907. aastal siiski avaldati.
Vaid kolm aastat pärast seda moodsat debüütromaani sai seni kontoriametniku ja sekretärina töötanud Undsetist vabakutseline kirjanik. Läbimurderomaan „Jenny” ilmus aastal 1911 ja sealt edasi märgistavad Undseti kirjanikuteed tähtsündmused, üks olulisem kui teine – uued silmapaistvad romaanid, stipendiumid, riiklik kirjanikupalk, Nobeli kirjanduspreemia, valimine Norra Kirjanike Liidu esimeheks, Norra kõrgeim orden Püha Olavi suurrist jne. 1931. aastal valis Ameerika kirikuorganisatsioon Community Church Undseti „kümne suurima elusoleva naise hulka”, seda muuhulgas koos Marie Curiega.
Võitlev, kompromissitu ja poleemiline naine
Paljud säravaist tiitleist ja preemiaist jäänuks küllap saamata, kui Undset poleks olnud kirjanik, kellel leidus energiat ületada oma loomingu piire ja võtta aktiivselt osa kaasaja ühiskondlikust elust; ta oli võitlev naine, kes avaldas oma seisukohti aktuaalsetel poleemilistel teemadel ning valutas südant väga põhimõtteliste moraalsete küsimuste pärast.
Juba 1904. aastal oli Aftenpostenis trükitud tema esimene artikkel, kus ta sekkus ägedalt vallaliste naiste laste pärimisõiguse küsimusse ja millele ta oli alla kirjutanud „Ka üks noor tüdruk”. Kümme aastat hiljem sai temast esimene naine tõelise meeste bastioni, s.o Üliõpilasühingu kõnetoolis – ettekande teemaks „Austa oma isa ja ema”.
Oma väljaütlemistes terav ja otsekohene, saavutas Undset ajapikku skandaalimaigulise, kokkupõrkeid otsiva kuulsuse maine. Tema olemust tabab hästi Sigrun Slapgard, kirjeldades, mida tundis siis, kui asus tutvuma Undseti biograafia kirjutamiseks vajalike allikatega: „Mulle tundub, et ma näen, kuidas ta, irooniline undsetlik naeratus näol, skeptiliselt jälgib kogu minu tuhnimist. Aga vahetevahel näen oma silmade ees teda mõtlikult noogutamas, võib-olla ta isegi mügistab naeru ja tunneb aeg-ajalt tahtmist veel kord mõõka viibutada.”
Kompromissitu, kirglik ja suur isiksus avaldus ka Undseti eraelulistes valikutes. Tema elu oli täis sügavaid jälgi jätvaid pöördeid ja biograafiakirjutaja ei ole pidanud paljuks nimetada portreteeritava eluteed „saagaks”. Eraelulistest pööretest olulisimana tasub ehk nimetada abikaasa hülgamist ja pühendumist nunnana katoliku kirikule.
Osa saladusi jäävad alles
Sigrun Slapgardi biograafia „Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna” ilmus norra keeles 2007. aastal. Enam kui 500-leheküljeline teos on ülipõhjalik sissevaade nii Undseti töö- kui ka eraellu. Oma sõnul on Slapgard püüdnud järgida undsetlikku „tõde otsivat ja kriitilist pilku” – just sellist, mida Undset ise taotles ja nii enda kui ka teiste juures hindas.
Kõik, ka subjektiivsed kirjeldused, baseeruvad allikmaterjalil ning kõrvale on jäetud oletused, millele autor ei ole algallikaist tuge leidnud. Autori enda sõnadega: „Otsustasin kulutada võimalikult vähe aega selle peale, mille kohta puuduvad dokumendid.” Lisaks kirjavahetustele ja muudele kirjalikele allikatele on autor tuginenud ka suurele hulgale pildimaterjalile, mis leiab ligi saja pildi näol kajastamist ka raamatus.
Kuigi allikmaterjalid on võimaldanud rekonstrueerida Undseti elu üsna detailselt, ilma suuremate valgete laikudeta, ja autor on püüdnud tabada „tema isiklike triumfide ja lüüasaamiste kohta” kogu tõde, „valvab mõistagi ka Sigrid Undset jätkuvalt oma saladusi”. Ja ei saagi ju loota, et me teaksime ja mõistaksime kõiki aspekte nii suurest ja keerukast elust, nagu seda oli Sigrid Undseti, Kirjanduskuninganna oma.
Sigrun Slapgardi kirjutatud biograafia on eestindanud teenekas Undseti-tõlkija Elvi Lumet, tänu kelleni on eesti lugejateni jõudnud ka Undseti romaanide paremik enam kui kümne teose, sealhulgas romaanitriloogia „Kristiina Lauritsatütar” näol.
Priit Põhjala
