Miks itaallased aina toidust räägivad?

Ajaleht Raamat nr 53

Olen elanud Itaalias juba kakskümmend aastat, kuid mäletan ülima selgusega oma esimesi kuid selles riigis. Elasin siis Milanos. Mõistsin ja kõnelesin itaalia keelt juba probleemitult, kuid aeg-ajalt sai minu enesekindlus ränki hoope. Sõin näiteks koos sõpradega õhtust ja jutt käis äsjanähtud filmist või mõnest päevauudisest, kui äkki läks mul vestluse jälgimisel järg käest: mis mul küll kaotsi oli läinud? Ühe silmapilguga ja ette hoiatamata olid kõik kohalviibijad asunud kirglikult rääkima seente valmistusviisidest või hoopis fantastilisest extra vergine oliiviõlist, mida valmistab keegi asjatundja. See oli tõesti frustreeriv…


Mõnus süüvimine toidu üksikasjadesse

Hiljem märkasin teiste välismaalastega lobisedes, et nemadki olid samamoodi jahmunud: Itaalias kõneldakse toidust palju rohkem kui mujal maailmas. Olukorras, kus inglise või vene intellektuaal arvab, et liigne tähelepanu toidule ähvardab vestluse tooni labastada ning vahetab tagasihoidlikult kõneainet, hakkamata sel teemal pikemalt peatuma, veedab itaallane selle juures ilmse mõnuga aega ning süüvib üksikasjadesse. Miks? Mis ärkab vestlejate mälus ja kujutluses, kui nad jutustavad möödunud lõunasöökidest või plaanivad menüüd ning arutavad koostisainete kvaliteedi üle, jättes (sageli) kõrvale isegi omaenda naudingu?

Ma ise olen tihti sattunud segadusse, kohtudes kirega, mis on nii põhjalik ja laiahaardeline, et ulatub sageli valdkondadesse – näiteks sõnavara –, millel pole toiduga pealtnäha mingit pistmist.


Kõik on söögiga seotud

Ajapikku olen ma harjunud, olles selle keele osaliselt omandanud, kuid ma ei lakka tüütamast sõpru ja tuttavaid tuhandete küsimustega: „Miks teile kõigile, teie kirjanikele ja ajakirjanikele ja poliitikutele, meeldib nii kangesti toidust rääkida? Ja miks märgivad erilisi ajaloolisi sündmusi teie jaoks just söögiallusioonid? Mis pistmist on siguril klassivõitlusega? Miks püüdis võim kahe fašistliku aastakümne ajal makarone ära keelata? Mis on mõttes luuletaja Tonino Guerral, kui ta mainib raadiointervjuu ajal caffé sospeso’t? Ja kui Dante Alighieri jaoks maitses võõras leib soola järele, siis kas see tuli pisaratest, mida ta selle kohal valas, või oli tal selleks mõni muu, vähem romantiline põhjus?”

Vähehaaval olen ma, nagu kõik itaalia kultuuri uurijad, avastanud sadu luuleteoseid ja lugusid, mis kubisevad kulinaarsetest viidetest. Nende taga peituvad palju tõsisemad väited ja teooriad. Kuna toiduga seotud metafooride keeleline küllus on lausa hämmastav: andare a fagiolo – „sobima nagu Türgi uba” ehk mokkamööda olema, cacio sui maccheroni – „juust makaronide peale” ehk nagu tellimise peale, buono come il pane – „hüva nagu leib” ehk kuldse südamega, rendere pan per focaccia – „leiba karaski vastu andma” ehk vorst vorsti vastu, troppa carne sul fuoco – „liiga palju liha tulel” ehk mitu rauda tules, mangiare il porro dalla coda – „porrulauku sabast sööma” ehk valest otsast alustama… Kollektiivne kujutlusmaailm koosneb kultuurimärkidest, mida väljendavad arvukad viited toidule.


Söömine kui mõtlemise kõnekujund

Fenomen on üldtuntud ja paljude sellega tegelevate õpetlaste hulgast on ülihea kokkuvõtte teinud filosoof Andrea Tagliapietra oma artiklis „La gola del filosofo. Il mangiare come metafora del pensare” („Filosoofi aplus. Söömine kui mõtlemise metafoor”): „Meil on „isu” teadmiste järele, me „januneme tarkust” või tunneme „infonälga”. Me „neelame” raamatut, ei suuda andmeid „ära seedida”, oleme „iivelduseni” lugenud või kirjutanud, meil ei saa lugudest kunagi „isu täis”, oleme natuke inglise keelt „näksinud”, „mälume” mingi projekti kallal, „seedime” vaevaliselt mõnda mõtet, samas kui mõnda ideed on palju kergem „alla neelata” kui teist.

Me „neelame” jutustaja huulilt sõnu, eriti kui tema väljendid on meile „hamba järgi” ja ta ei maitsesta oma juttu „mõrude” mõtete, „hapude” või „maitsetute” märkuste, või, mis veel hullem, „läilade” või „magedate” sõnadega. Pole juhus, et kõige „magusamad” lood on pikitud „pipraste” anekdootide, „pikantsete” kirjelduste ja koguni „mahlaste” võrdlustega.


Gulinaarne rännak Itaalia poolsaarel

Mida enam Itaaliat tundma õppida, seda selgemaks saab, et igal asulal on oma „söödav vapp”, st mõni roog, toode, mis on täiuseni viidud just seal: Firenze biifsteek, Milano risoto, Treviso sigur, Capri salat. Ja nende „firmaroogade” üle on kohalik rahvas uhke.

Raamat on üles ehitatud kujuteldava retkena poolsaare põhjaosast lõunaossa, maakondade kaupa. Ja iga maakonna juures püüdsin ma käsitleda neid toite, mis seostuvad itaallaste kollektiivses kujutlusmaailmas kohe vastava piirkonnaga, ning samuti, miks see nii on, andes sealjuures ülevaate levinumatest väljenditest ja mõistetest.

Iga maakonna all peatun põgusalt ka tüüpilistel roogadel ja toodetel, esitades kokkuvõtte nende omadustest, ning mainin ammendavusele pretendeerimata (taevas hoidku!) täiesti meelevaldselt ja isiklikul pinnal, millist jooki või jookide liiki ma mälestuse või tunde ajel seostan just kirjeldatud piirkonnaga. Igal juhul tahan ma täpsustada, et raamat on toidust ja sugugi mitte veinidest… Ja kuidas saakski, ilma lehekülgede arvu kahekordistamata?


Jelena Kostjukovitš

Raamatu autor