Mitte ainult korvpalluri okkalisest teest

Ajaleht Raamat nr 53

Eesti kirjanduspildis mõnes mõttes unikaalne teos käsitleb „poisi“ elu poole sajandi jooksul, sünnist kuni viiekümnenda juubelini, ilma seejuures ühtki aastat vahele jätmata. Subjektiivse isikuromaani laadile vaatamata heidab raamat valgust ka ajastutele, millest elutee autori läbi on viinud.

Tetraloogia esimene osa „Mängumees“ hõlmab „enneminevikku“ (peategelase kasin lapsepõlv 50ndatel ja igatsusrohke kooliaeg 60ndatel aastatel) ning „täisminevikku“ (tudengisportlase elu 70ndatel). Kui omaaegses menukaks osutunud „Korvpalliromaanis“ kujutasin tippmängija saatust „Kalevi“ meeskonnas, siis nüüd pakun lugejale võimaluse jälgida sportlaseks kujunemise okkalist teed, toonase rahvusmeeskonna elu ja nõukogude „amatöörspordi“ telgitagused toon aga välja täies alastuses, mis tollal polnud võimalik.

Mu korvpallurikarjäär langes aega, mil rahvusmeeskonna hiilgus asendus hooajast hooaega üha vaevasemaks muutunud võitlusega ellujäämise nimel. Lemmikmeeskonna allakäik oleks justnagu sümboliseerinud rahva enda aina sügavamat vajumist Eesti NSV mängureeglite poolt määratud stagnaõhustikku, kus Moskvale avalikku väljakutset esitada oli võimalik veel üksnes palliväljakul.

Siiski ei ürita ma šokeerida asjatundmatut lugejat veneaja õudustega ega meelitada teadjamaid nõukanostalgiaga, vaid püüan maalida võimalikult tõetruu ja tagantjärele juba koomilisenagi tunduva pildi tolleaegsest elust ja inimestest.

„Ebatavaliselt hilisel ajal, tükk aega pärast tundide lõppu, olid nii õpilaspere kui pedagoogiline kollektiiv kogunenud aulasse. Direktor Evald Laprik lükkas oma kindlal käel, millega ta koolielu juba kümme aastat juhtinud oli, saaliuksest sisse jalgratta. Läikivpunase neljakäigulise „Turisti”. Õpilaste pilgud pöördusid rattale, õpetajate omad direktorile ja sumin vaibus.“

Kui „Mängumehes“ tutvub lugeja koolipoisist Euroopa meistri ja filoloogiatudengist profikorvpalluriga, siis järgmistes osades („Elumees“, „Ärimees“, „Peremees“) astub autori alter ego esile kui nõukogude teatrisandarm, laulev revolutsionäär, truudusetu abielumees, kultuuriajakirja peatoimetaja, kirjastusärimees, külarantjee, õnnelik pereisa, maksupettur, vallavanem, noorsootöötaja, pagulane… kuni ühel ilusal päeval „poiss saab viiskümmend“.

Nagu ikka, ei vii kired ja pürgimused inimest täpselt sihile ei ühiskondlikus ega isiklikus elus, ehkki oleks võinud ka märksa halvemini minna, kui mitte „kangelast“ poleks saatmas olnud head võlurid ja sündimisel kaasa saadud „ebaseadusliku lapse neetud õnn“.

Viimased neli aastat füüsiliselt Krimmis ja vaimselt minevikus elades ning iga päev kirjutades sündiski lõpuks mammutromaan, oma mahult ja haardelt lausa „Tõe ja õiguse“ tänapäevane analoog, mis tänu elust võetud tegelastele ning eneseiroonilisele ja humoristlikule vaatenurgale on (loodetavasti) kergesti loetav ja nauditav ka nende jaoks, kes ise noid ammuseid aegu ei mäleta.


Mihkel Tiks

Raamatu autor