Kõik, mis kunagi võis olla

Ajaleht Raamat nr 57

Algselt kavatsesin kirjutada akadeemik Gustav Naanist näidendi – see sai Eesti Draamateatrile tehtud ja nägi ka lavalaudu. Kuna mul ja mu näidendi kaasautoril Erki Aulel palju materjali üle jäi, kavatsesin näidendi edasi arendada millekski laiemaks, mitte päris dokumentaalseks, kuid selle lähedaseks panoraamromaaniks.

Tükatine käsitlusviis

Miks mitte päriselt dokumentaalseks? Ühest küljest piiras mind materjali vähesus, teisest aga selle siiski mitte täielik usaldatavus. Ei suutnud ma ka jääda arhiivimaterjali ja oma mõõduka tutvuse – loomulikult akadeemik Naani endaga – vangiks. Lihtsalt ei saanud teisiti, kui hakkasin kaunis vabalt ja jultunult fabuleerima .See on kord juba minu iseärasus.

Nii et võib rääkida küll teosest, mille peategelane on akadeemik Naanile üsnagi lähedane persoon, aga kes temaga kõiges ei kattu.

Samuti on see raamat kurikuulsast viiekümnenda aasta märtsis toimunud ideoloogiapleenumist ning veidike ka varasematest aegadest.

Tegu on niisiis üsna vabalt kirja pandud tükatise käsitlusega; ei anna ikka ühtede kaante vahele suruda võimuvõitlust keskkomitees, muinsuskaitseliikumist, laulupidudega seotut, rohelise mõtteviisi sündi, rahva kasvavat muret oma keele ja kultuuri pärast, IMEt, fosforiidisõda jne, jne.

Ei pretendeeri ajaloolisele tõele

Midagi veel: kuigi ma päris hoolega arhiivides tuhnisin, võib iga keskmine ajaloolane leida minu raamatust kümneid ebatäpsusi – à la kuidas sai see sündmus toimuda enne seda või teist koosolekut või telefonikõnet? – ning õigustatult ja kahjurõõmuga käsi hõõruda. Muidugi. Ent ega ma reaalsuse üks-ühest kajastamist ja kronoloogilist täpsust oma põhieesmärgiks seadnudki. Üritasin kirjeldada pigem õhustikku, mõningaid karaktereid (jällegi mitte absoluutsele tõele pretendeerides) ja Eestimaa üldist elu-olu enam-vähem viimasel poolel sajandil.

Paraku kasvas kohe välja uus häda. Oleksin ju võinud nime Naan asemel kasutada mõnd teist palindroomi, näiteks Paap. Käbini nime asemel aga pruukida Kobinat, Väljase asemel Vellest, Karotamme asemel Uritamme jne. See oleks aga meie väikeses riigis teinud asja veelgi absurdsemaks, mõjunud koguni irvitamisena, sest oleks ju kohe hakatud otsima prototüüpe ja need vaevata ka leitud. Fabuleerisin, nagu juba öeldud, väga vabalt, püüdes kindlaks jääda printsiibile, et ei kirjuta vaid seda, mis kohe kuidagi toimuda poleks saanud. Aga eks sedagi ole takkajärele pea võimatu selgeks teha.

Ent kehtib siiski vanarahva tähelepanek: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii oli minugagi.

Faktivead võivad olla tahtlikud ja nutikad

Sattusin lugema Rushdie kuulsat romaani „Kesköö lapsed”, kus autor tunnistab, et on eksinud ühe üliolulise faktiga – nimelt Gandhi mõrvapäevaga, ja kohe tugevasti… Selletõttu olevat kogu tema teos, kogu koloss kõvasti paigast ära vajunud ja seisvat vildakal vundamendil. Aga kõike ümber teha ta ei viitsivat! Ja see olevat pea võimatugi.

Loomulikult leidsid kriitikud, kes kärbestena sellise väärtteose nagu meepurgi ümber sumisesid, autori faktivead otsemaid. Mis juhtunuks kindlasti ka ta enda ausa ülestunnistuseta.

Ent üks noist kriitikuist – keegi leidlik Linda Hutchon – ilmutas taibukust ja kuulutas need vead mitte faux pas deks, vaid autori nutikaiks ja tahtlikuiks leiutisteks, koguni meetodiks… Vigade, tema neid nüüd enam vigadeks ei lugenudki, õigustamiseks pani ta kirja paksu, keeruka ja tõsiteadusliku traktaadi „A Poetica of Postmodernism” (Routledge 1988), kusjuures leiutas koguni uue mõiste – uhke ja pretensioonika, nagu kirjanduse ümber sibavatel andekatel inimestel tihti kombeks: autori tahtlik eksimus olevat „metafiktsioon”(!), millega tahetakse rõhutada aja sirgjoonelise kulgemise ebaolulisust…

Tähtis polevat mitte ajalugu, vaid selle fikseerimise vaba ja subjektiivne protsess, mis loovat just sel viisil võimaluse kehtestada uusi emotsionaalseid mängureegleid, mis olevat norivast ajafaktorist kunstilises mõttes tohutult tähtsamad. Seda enam, et kuis kõik minevikus just juhtus, olevat täna nagunii võimatu täpselt kindlaks teha.

Väga tark naisterahvas: sai ise kuulsaks, ning mis võis Rushdielgi sellise lähenemise vastu olla…

Siirad vabandused

Sellest johtuvalt ei pinguta minagi oma loos meie tegelastega juhtunule alati täpset ajakoordinaati välja selgitama, ja vabalt võib juhtuda, et mõni kohtumine, mis enne teatud konkreetset sündmust kuidagi toimuda ei saanud, siin siiski just toimub. Kuna nii on mul mugavam. Ja ma loodan, et vahel võib midagi võita tahtlikust faktiveast lugejagi. Seda just emotsionaalses plaanis. Väiksemates detailides soovitasin julgem olla oma lugupeetud toimetajalgi. Nii et võtke või jätke, kasutasin minagi „metafiktsiooni”. Millega sissejuhatus lõpetada? Ah jaa:

Hea lugeja, siinkohal loen oma pühaks kohuseks pidulikult kõigile tunnistada, et käesolevas romaanis on kasutatud küll reaalselt elanuile mõneti sarnanevaid tegelasi ning pruugitud ka õigeid nimesid, samas on romaanis toimuv suures osas minu isiklik väljamõeldis. Nii et ei pea tegelaste funktsioon ja teod romaanis kokku langema elus reaalselt toimunutega. Nende ees, kes end sellest puudutatuna võivad tunda, vabandan siiralt mistahes meediavormis.

Enn Vetemaa