Mai lõpus ilmub Tiia Toometi koostatud „Suur karuraamat“, mis on meeleolukas ja pildirohke raamat kaisukarudest. Raamatu esimeses osas räägitakse karude ja kaisukarude ajaloost, pildiosas ehk kaisukarude galeriis tutvustatakse enam kui 150 kaisukaru, kellest suurem osa on Tartu Mänguasjamuuseumi haruldasest kogust.

Igal karul on oma huvitav lugu: mõned on rahaliselt väga hinnalised, teised veelgi kallimad isiklike mälestuste tõttu, mõned jällegi kuulunud kuulsatele inimesele (mh Vladimir Sapožnin ja Andrus Ansip). Karud on jagatud peatükkide vahel suuruse, ameti, materjali ja veel paljude tunnuste järgi. Raamatu kolmandas osas räägitakse kõigest sellest, mis kaisukarude teemaga veel kaasas käib: karuteemalised raamatud ja esemed.

Edasi aga räägib karudest Tiia Toomet:

Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.

Selle mänguasja iga on siiski vaid veidi üle saja aasta. Karusid tehti lastele leludeks küll ka juba enne seda, aga oma väljanägemiselt meenutasid need neljale käpale toetuvad natuke hirmuäratavad olevused pigem metsakarusid kui sõbralikke süleloomi. On keeruline küsimus, miks on saanud just karust, kes on looduses tegelikult ähvardav kiskja, mänguasjamaailmas helluse, truuduse ja turvalisuse sümbol.

Küllap on siin tegemist mitme asjaolu kokkulangemisega. Kaisukaru populaarsust on ühelt poolt püütud seletada tema õnnestunud väljanägemisega, milles kombineeruvad pehmus, karvasus, suhteliselt suur pea ja totsakad jäsemed, mis tõttu ta meenutab ühtaegu nii väikest last kui ka armast mõmmi beebit. Teiselt poolt on kaisukaru välja pakutud „poiste nukuna ”, kellest pärisnukke võõrastav väike poiss sai lõpuks endale sõbra, kelle eest hoolitseda ja kellele oma muresid kurta.

1902. aasta novembris läks tolleaegne Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt (hellitusnimega Teddy) Mississippi osariigis jahile. Tema abilised sidusid ühe kinnipüütud karu presidendile laskmiseks puu külge, kuid Roosevelt keeldus teda laskmast.

Lugu läks avalikkusele südamesse ning seda oskas osavalt ära kasutada New Yorgi poepidaja Morris Michtom, kes müüs ka oma naise Rose’i õmmeldud pehmeid mänguloomi. Michtom pani poe vaateaknale mängukaru ning selle juurde sildi „Teddy’s Bear” (Teddy karu). Kõik karud osteti silmapilk ära ja karuhullus Ameerikas oli alanud.

Saksamaal Giengenis asuvas Margaret Steiffi töökojas ei teatud Roosevelti karust midagi. Täistopitud mänguloomi oli seal valmistatud juba 1880. aastatest peale. Margareti õepoeg ja abiline Richard Steiff armastas käia loomaaias päris loomi jälgimas. 1902. aasta lõpus kujundas ta oma tähelepanekute põhjal nööriga ühendatud jäsemetega mängukaru, kes istus mõnusalt tagajalgadel ja kellelt olid eemaldatud kiskjalikud jooned.

Uudse väljanägemisega karu oli väljas Leipzigi mängasjamessil 1903. aasta märtsis ning messi viimasel päeval telliti ühe New Yorgi kaubamaja jaoks Steiffilt korraga 3000 karu. See oli kaisukaruajastu stardipauk Euroopas. Steiffi firma toodang kasvas mõne aastaga mitmekümnekordseks, 1907. aastal müüdi Ameerikasse juba ligi miljon karu.

Just tavalised laste kaisumõmmid moodustavad põhiosa ka Tartu Mänguasjamuuseumi Karukogust, kus üle 300 mängukaru. Muuseumisse saabudes on nii mõnegi rääbakavõitu karupoisi nukrates nööpsilmades küsiv pilk: kas mind sellisena üldse enam tahetakse?

Loomulikult tahetakse! Pensionipõlve pidamiseks on mänguasjamuuseum kaisu karudele maailma parim paik. Pärast puhastamist ja suuremate vigastuste parandamist saavad nad end mugavalt sisse seada näitusesaali karumajas. Seal suhtlevad nad päeval külastajatega ning heietavad öösiti omavahel olles mälestusi eelmisest elust. Need karud aga, kes karumajja ei mahu, tukastavad siidpaberisse mässituna hoidlas karpides ja ootavad, millal tuleb nende kord näitusele pääseda.

Tiia Toomet