Tõenäoliselt tulenevalt meie kaasaja inimese viitsimatusest süveneda vanemasse ajalukku on paljude riikide koondajalugude ja ülevaatlike teoste koostajad lasknud ennast voolul kaasa kanda ja asetavad oma teostes pearõhu viimase saja aasta või veel hilisema perioodi ajaloole ning libisevad varasematest sajanditest võrdlemisi lühidalt üle. Teine iseloomulik joon on see, et lõviosa mahust hõlmab poliitiline ajalugu.
“Eesti ajaloo” puhul see ei ole nii. Peale poliitilise ajaloo on tugevalt esindatud ka majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajalugu – allikate olemasolu korral ka inimeste igapäevane eluolu. Ning varasematest sajanditest on rohkelt juttu ka seetõttu, et ühegi riigi ning eriti veel Eesti uuemat ajalugu ja nüüdisaega ei ole võimalik mõista põhjalikuma süvenemiseta maa ja rahva varasemasse aega.

Rohkesti ajaloo üldkäsitlusi

Pärast taasiseseisvumist on hakanud ilmuma uutele uurimustele toetuvaid sünteesilaadseid Eesti ajaloo üldkäsitlusi. Peaaegu et klassikaks on saanud Toivo U. Rauna mahukas ja ajakohane, mitmetes keeltes ilmunud “Estonia and the Estonians“. Juba 1930. aastatel hakkas ilmuma mitmeköiteline “Eesti ajalugu”, millest enne sõda jõudis ilmuda kolm osa ning nüüd on ilmunud järgmised köited. Esimestest osadest on töös uued väljaanded. Veel tuleks mainida Aivar Kriiska ja Andres Tvauri raamatut “Eesti muinasaeg” (2002) ning 2006. aastal ilmuma hakanud viieköitelist raamatut “Estonian Archaeology”.

Ka kirjandus- ning kunstiajaloost on viimastel aastatel ilmunud kõrgetasemelisi ülevaateid – kirjandusajaloost Cornelius Hasselblatti monumentaalne “Geschichte der estnischen Literatur” (2006), autorite kollektiivi “Eesti kirjanduslugu” (2001) ning kunstiajaloost Sirje Helme ja Jaak Kangilaski “Lühike Eesti kunsti ajalugu” ja 2005 ilmuma hakanud mitmeköiteline “Eesti kunsti ajalugu”. Ilmar Talve “Eesti kultuurilugu” (2004) on kena ja terviklik ülevaade kultuuriajaloost.

Palju tööd veel tegemata

Üldkäsitlused toetuvad reeglina alusuuringutele. Viimase paarikümne aasta jooksul on ilmunud rida Eesti ajalugu puudutavaid teaduslikke monograafiaid. Näiteks keskaja, ärkamisaja ning 1930. aastate sündmuste kohta, eriti just koguteoste ja ajakirjade jaoks mõeldud artikleid. Neist paljud on teaduskonverentside materjalid, mis tutvustavad kõige värskemaid uurimusi ja värskeid ning ka julgeid tõlgendusi, ehkki nad sageli kordavad iseennast.

Arusaadavalt pole 20. sajandi ajaloo osas olukord veel kaugeltki rahuldav. Kuigi “esimese vabariigi” – ja eriti 1939.–1940. aasta sündmuste kohta – on juba ilmunud palju uurimusi, eriti just teadusartikleid, on palju tööd veel tegemata. Rääkimata nõukogude perioodist aastatel 1944–1991. Huvitav avalöök on Mati Grafi uurimus “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini” (2008). Seega on uurijatel ees pikk, aga põnev töö, enne kui äsja lõppenud eelmise sajandi Eesti ajalugu on rahuldavalt kaardistatud.

Uue iseseisvuse periood on kestnud alles nii vähe aega, et teaduskriitika pole seda loomulikult veel ette võtnud. Sellel teemal on ilmunud vaid mõned memuaarid, mille eesmärgiks on teatud inimeste enda rolli ületähtsustamine iseseisvuse taastamise perioodil. Alusuuringute puudumise tõttu on ka käesolevas raamatus seda perioodi käsitletud peamiselt kroonika vormis.

On rõõmustav, et Eesti ajalugu käsitleva väliskirjanduse hulgas on ka huvitavaid venelaste (baltisakslastest, Nõukogude Liidu Balti laevastikust, Kremli poliitikast Baltimaade suhtes) ja sakslaste (Saksa okupatsioon 1941–1944) uurimusi.

Iga peatüki jaoks koostatud kirjanduse nimekiri on valik selle raamatu kirjutamisel kasutatud kirjandusest. Nimekirjas on pearõhk uutel ja uuemapoolsetel uurimustel, kuid nimekirjad viitavad ka vanematele uurimustele, millel need uuemad sageli põhinevad.

Eestlaste jaoks kohandatud ja täiendatud

“Eesti ajalugu” ilmus soome keeles 2007. aasta juunis ja see osutus nii populaarseks, et poole aasta jooksul ilmus kolm trükki. Algselt kirjutasin ma selle raamatu soome lugejale, et Soome lahe põhjakaldal mõistetaks, mida kujutab endast pika Nõukogude okupatsiooni järel iseseisvuse taastanud lõunanaaber.

Eestikeelse tõlke jaoks vaatasin üle terve raamatu teksti ja kärpisin siit selliseid asju, mida on minu arust vaja lahti seletada ainult soomlastele. Ühtlasi olen lisanud sellist materjali, mille kohta eesti lugeja võib soovida rohkem teada. Olen teksti täiendanud 2007.–2009. aastal ilmunud uurimuste põhjal. Samuti olen parandanud mõningaid vigu, millele Soomes ja Eestis ilmunud kriitika tähelepanu juhtis. Sõna “Eesti” pole ma teadlikult kasutanud ajalooliselt täpses mõttes; kasutan seda ka vanema ajaloo kohta, kui Eesti-nimelist tervikut veel ei olnud – rangelt võttes oleks õigem olnud rääkida eestlaste territooriumist. Usun, et see ei mõju eksitavalt. Eestikeelse tõlke ilmumine on paljude inimeste intensiivse ja asjatundliku kaasalöömise tulemus. Suur tänu neile kõigile. “Eesti ajalugu” on sündinud omas ajas, professoriameti kõrvalt, suvede rõõmu ja nädalavahetuste lõputuna tunduva valuna. See raamat on neljakümne Eesti ajalooga koos veedetud aasta summa.

Seppo Zetterberg