Laste- ja noorteraamatud
 Ilmar TomuskJohannes ei ole välja mõeldud, nagu seda on Kalevipoeg või James Bond, ta on päriselt olemas. Johannes on tavaline 14-aastane poiss, kes elab Mustamäel tavalises 9-kordses majas koos ema, isa ja vennaga. Johannes õpib tavalises koolis, käib tavalises korvpallitrennis ja kuulab muusikat, mida 14-aastased poisid tavaliselt kuulavad. Inimesele, kes Johannest ei tunne, võib selline elu näida halli, üksluise ning igatpidi tavalisena. Kuid lähemalt vaadates on Johannese päevad täis põnevaid, naljakaid ja koguni ohtlikke sündmusi, millest mõned on sellesse raamatusse kirja pandud. Nendel aga, kelle arust peab ühe teismelise poisi elu koosnema süngetest mõtetest, maailmavalust ning ületamatutest vastuoludest pere, kaaslaste ning õpetajatega, on võimalik „Vend Johannese“ lugemata jätmisega mitu tundi väärtuslikku aega kokku hoida.
2007. aastal ilmus sarjas „Minu esimene raamat“ Ilmar Tomuski lasteraamat „Tere, Volli!“, mis rääkis kuueaastasest Voldemarist, kel jagus krutskeid igaks elujuhtumiks. Pole välistatud, et vennas end ka selle raamatu kaante vahele pressinud on...
 |
 Reeli Reinaus Triibiku ema-isa on loomauurijad ja vanaisa loomaaiadirektor. Pole siis ime, et loomad meeldivad Triibikule üle kõige. Ta kasvatab kodus koera, kassi, hiiri, rotte, deegusid, merisigu, küülikut, nastikut ja kalu ning veedab iga vaba hetke loomaaias. Isegi oma nime on ta tiigrikutsikalt saanud.
Kui loomaaias hakkavad aset leidma kriminaalsed sündmused, millele täiskasvanud ei oska kuidagi lahendust leida, on just Triibik see, kes oma sõprade abiga juhtumitesse selgust toob.
Reeli Reinausi sulest on ilmunud hulk raamatuid lastele ja noortele. „Detektiiv Triibik loomaaias” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel II koha.
|
 Elo-Maria RootsElo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid: „Vundament on vale. Süsteem on ehitatud valedele alustele ja pole kasu sellest, kui mingeid dokumente ja õppekavasid pidevalt ümber tehakse ja kohendatakse. Keegi ütles jumala hästi kuskil, et kõik püüavad tuleriida temperatuuri reguleerida, aga keegi ei sea tuleriita ennast kahtluse alla.”
|
 Aino PervikTaevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule.
Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima.
Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina.
Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik.
Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.
|
 Gerda KordemetsIlmar Raagi filmi põhjal raamatu väljaandmise põhjus on kurb tõsiasi, et film pole oma aktuaalsust kaotanud. Sama jõuliselt kui filmikeel jõuab lugejani ka Gerda Kordemetsa tekst käesolevas raamatus, mis räägib aust ja väärikusest, saatuslikest juhustest. Loo põhiküsimus on ülekohtus. Kui palju lubab inimese väärikus kannatada ülekohut. Ja mis hetkel muutub vastuhakk ise vägivallaks?
|
 Reet BobõlskiÄärelinna mahajäetud majakeses elab heatahtlik tront, kes sõbrustab vana toriseva kellakäoga ning armastab raamatuid lugeda ja vorstivõileibu süüa. Tihtipeale võtab tront aga ette üht-teist hoopis ootamatut – näiteks osaleb olümpiamängudel, peab keset talve jaanipäeva, saab tuttavaks taevatähega ja lahendab oma majakesega seotud põneva mõistatuse. Kui tronti ja kellakägu ähvardab kodutuks jäämine, saavad nad teada, et hea südame ja sõprade abiga saab jagu isegi kõige suurematest raskustest.
„Maailma parim tront” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.
Reet Bobõlski (snd 1974) on eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kellelt on varem ilmunud lastejuttude kogumik „Väike hea mõte” (2009) ja hulk õppekirjandust.
|
 Piret RaudLood selles raamatus pole tavalised printsessilood, vaid on hoopistükkis teistmoodi. Ka printsessid ise on siin igaüks täitsa isemoodi ning sealjuures üsnagi kentsakad.
Näiteks leiab siit tagurpidi-printsessi, kes teeb kõike valepidi ja haukuva printsessi, keda hammustab kirp, samuti printsess Õhupalli, kes korraldab pallidele balli ja printsess Muumia, kes kardab hiiri. Raamatust ei puudu ka paar kurja lohet ning mõned kenad printsid, rääkimata rohketest ilusatest kleitidest, kübaratest ja roosipõõsastest.
Pildid raamatule tegi autor ise. Kuidas ta saanukski teisiti: kõik ju teavad, et printsesse joonistada on lihtsalt tore.
|
 Kristiina Kass„Käru-Kaarel” on südamlik ja humoristlik lugu ühest puruvaesest perekonnast – vanaemast, kes on nii vana ja väeti, et peab päevad ja ööd läbi voodis lebama, emast, kes töötab pitsabaari rattakullerina, ja südist väikesest Kaarlist, kes teenib vanarauda korjates raha, et emale uus ratas osta. Lisaks nendele on raamatus juttu roostekarva laikudega koerast, pahatahtlikust Tõnisest, sõbralikust rauakaupmehest Tõrust, lahkest proua Roosipuust, pitsabaari pahurast omanikust Vanast Juustust, saamatust pitsakokast Pepest ja veel mitmest teisest.
„Käru-Kaarel” valiti aastal 2006. aastal Apollo lugejate lemmik-lasteraamatuks. Seekordne väljaanne on 2006. aastal ilmunud raamatu uues kujunduses II kordustrükk.
|
 Eno RaudÜkskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest – Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Nad kõik olid väga lühikest kasvu, nii et jäätisemüüja pidas neid alguses isegi päkapikkudeks, ja peale selle torkas nende juures veel muudki iseäralikku silma. Sammalhabemel oli pehmest samblast habe, kus kasvasid ilusad ja punased, kuigi mullusuvised pohlad. Kingpool oli oma kinga-ninad maha lõiganud, et tal oleks hea lahe varbaid liigutada. Muhv aga kandis tavaliste riiete asemel seljas suurt muhvi, millest ainult peanupp ja labajalad välja paistsid.
Nad limpsisid jäätist ja silmitsesid üksteist uudishimulikult.
Tuntud lastekirjaniku Eno Raua poolt eesti lastekirjanduse klassikasse kirjutatud ja kunstnik Edgar Valteri joonistatud naksitrallid pakuvad äratundmisrõõmu täiskasvanutele ja avastamisrõõmu tänastele lastele.
„Naksitrallide“ esimese raamatu esmatrükk ilmus 1972. aastal.
|
 Ilmar Tomusk"Volli kasvab suureks" on järg Ilmar Tomuski populaarsetele lasteraamatutele "Tere, Volli" ning "Volli vanad vigurid". Seekordses raamatus Volli muuhulgas istutab puu, kohtub tulnukatega, otsib elektrone, toidab peret, hakkab leiutajaks ... ja lõpuks kasvab suureks.
|
 Kadri PettaiKaarina vanaema ei ole päris tavaline vanaema. Kiiktoolis istumise ja moosikeetmise asemel meeldib talle hoopis mööda maailma ringi tuisata – sõita ühel päeval džunglis elevandi seljas ja mõnel järgmisel osaleda juba Veneetsias karnevalil. Maailmas vist polegi sellist paika, kus Kaarina vanaema käinud ei oleks!
Ühel päeval avastab Kaarina oma vanaema saladuse – võluvärgid, mis teevad reisimise imelihtsaks. Muidugi ei suuda Kaarina vastu panna ahvatlusele neid võluvärke ka ise järele proovida. Nii saavad alguse peadpööritavad seiklused, mille käigus selgub, et võluväe kasutamine ei olegi nii ohutu, kui algul tundus ...
„Kaarina ja võluvärgid” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.
|
 Markus SaksatammSelle raamatu lehekülgedelt leiad 30 lühikest juttu tädilinskitest ja onulinskitest.
Võtta lemmikloomaks vanapagan, võita kõrvahargiga koertenäitusel kuldmedal või siis moodustada oma varvastest laulukoor – tädilinskite ja onulinskite jaoks ei ole mitte midagi võimatut. Head lugemist!
|
 Elo Selirand, Kristiina KassMöödunud talvel linastus Kristiina Kassi populaarse lasteraamatu "Nõianeiu Nöbinina" põhjal laste telesari. Käesolev raamat on illustreeritud kaadritega sellest sarjast, vahele on lisatud ka joonistusi ja laule. Kuna telesari ja algne raamat on pisut erineva tegevusega, kirjutas Elo Selirand selle raamatu jaoks teksti pildiga sobivasse vormi.
|
 Kairi LookNupukas leemuripoeg Ville on kahetsusväärsel kombel sündinud eriti tobedate ahvide pesakonda. Nii ei jäägi tal midagi muud üle, kui kodust minema lipsata ja linnaorav Pierre’iga maailma uudistama minna. Seiklused viivad sõbrad Euroopasse: tulbiturule ja kassidest pungil veskikohvikusse ning isegi kuulsasse kaubamajja ja kunstimuuseumi! Teele satub mitmed lõbusaid loomi ja Ville õpib neilt nii mõndagi.
„Leemuripoeg Ville teeb sääred” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel III koha.
|
 Ene Sepp„Minevik olevikus” on järg raamatule „Minevikuta mälestused”, kus 16-aastane Liisa-Ly otsustab suvel kodust põgeneda ja jõuab tagasi alles mitu kuud hiljem. Nüüd on möödunud viis aastat ja Liisa-Ly elab koos noormehega, kes ta toona lõpuks tagasi koju tõi. Elu on ilus ja tüdruk ei oska unistada millestki enamast, kuid korraga ilmub välja inimene, mälestus viie aasta tagusest suvest, kes tema idüllilise elu uuesti sassi lööb. Liisa-Ly seisab keeruliste valikute ees, aga mis tahes valikut ta ka ei teeks, keegi saab ikka haiget.
|
 Ilmar TomuskVolli ei ole välja mõeldud, nagu on Harry Potter või Karlsson katuselt, tema on päriselt olemas. Volli ei viitsi tegevusetult logelda, talle meeldib tegutseda. Ning isegi siis, kui ta teinekord veidi kauemaks voodisse pikutama jääb, tuleb talle kohe pähe mitu suurepärast ideed, mille elluviimine paneb ema kurvameelseid viise ümisema ning isa elu keerdkäikude üle mõtisklema.
Kui täiskasvanud on veendunud, et enne kui inimene midagi ajaloolist korda saata suudab, peab ta vähemalt kaksteist aastat koolis ja viis aastat ülikoolis käima, siis Vollit sellised kivistunud tõekspidamised ei häiri. Tema viib peaaegu kõik oma suurepärased ideed ellu veel enne, kui tal esimene klass lõpetatud on.
2007. aastal ilmus Tänapäeva sarjas „Minu esimene raamat” Ilmar Tomuski esimene lasteraamat „Tere, Volli!”, mille peategelasel, kuueaastasel Vollil, jagus krutskeid igaks elujuhtumiks. Raamat leidis lugejate sooja vastuvõtu ning oli Kultuurkapitali 2007. aasta lastekirjanduse aastapreemia üks nominentidest. „Volli vanad vigurid” sisaldab lugusid, mis jäid tookord kirja panemata.
|
 Reeli ReinausKarli pere kolib teise linna, kus poiss sõbruneb omamoodi kambaga: Riksiga, kes teab kõike, Sumoga, kes sööb kogu aeg, Maxiga, kelle eluunistus on saada indiaanlaseks, Oskariga, kellele meeldib leiutada, Jussiga, kellel on kombeks korraldada plahvatusi, ja Ukuga, kelle suurim soov on saada superstaariks. Üheskoos tuleb neile mõte vändata üks verine action-film. Sellest saavad alguse seiklused, mis ei jää oma pentsikuselt ja naljakuselt alla kuulsas "Kummi-Tarzanis" või "Väikese Nicolas'" lugudes aset leidvatele sündmustele.
Reeli Reinausi "Aguliurka lapsed" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta lastejutuvõistlusel I koha.
|
 Ilmar TomuskVolli ei ole välja mõeldud, nagu seda on Ämblikmees või Pipi Pikksukk, ta on päriselt olemas. Vollile ei meeldi tegevusetult lakke vaadata ja oodata, et keegi temaga tegeleks, ta tegutseb ise. Ning isegi siis, kui Volli teinekord igavusest korraks lakke vaatab, tuleb talle kohe pähe trobikond vahvat ideed, millest kas või ühe teokstegemine paneb ema õhku ahmima ning isa igavikulistele väärtustele mõtlema. Kui suured inimesed on veendunud, et mõnda ideed ei saagi ellu viia, siis Volli ei lase end häirida sellistel pisiasjadel nagu täiskasvanute maailma reeglid või füüsikaseadused. Sellest Volli-raamat räägibki. Raamatu autor Ilmar Tomusk (s 1964) on hariduselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja, viimased 12 aastat on ta olnud Keeleinspektsiooni peadirektor. Abikaasa Reet õpetab koolis inglise keelt, lapsed Georg Voldemar (12) ja Richard Johannes (14) ei jäta aga kasutamata ühtegi võimalust, andmaks isale ainet uute lugude kirjutamiseks.
"Tere, Volli" ilmus esmatrükina 2007. aastal. Käesolev raamat on juba teine kordustrükk.
Raamatule on ilmunud ka sama tore ja humoorikas järg "Volli vanad vigurid".
Ilmar Tomuski sulest on kirjastus Tänapäev avaldanud veel raamatu "Vend Johannes".
|
 Maria GratšovaSee ei ole tavaline joonistamisraamat. Siin pole täppe, mida ühendades tekib pilt, siin ei piisa lihtsalt paberi pintsliga niisutamisest või pildi vildikatega ära värvimisest. Selleks, et siin raamatus joonistada, peab olema kujutlusvõimet. Siis on lihtne teha vihmaussist liblikas, tutvustada sümpaatsele peletisele tema pruuti, värvida ära kuusepuu ja palm ning teha sääsest elevant. Kasutada võib selleks mitte üksnes vildikaid, pliiatseid või värve, vaid ka kriite, valget liimi või isegi emme küünelakki.
Leiuta ja joonista! Üksi, koos sõprade või vanematega. See raamat on tõelistele fantasööridele.
|
 Kristiina Kass „Nali naljaks, aga see läheb juba veidi liiale,” ütles direktor õpetaja Kustile. „Kui sa ainult natukene läbi paistsid, siis sain ma sellest veel kuidagi aru. Aga nüüd, kus sind üldse enam näha pole, ei saa ma sind enam õpetama lasta. Inimesed ehmatavad ju, kui näevad koridori peal raamatuid või portfelli ringi hõljumas. Kord läheb käest ära, lapsed satuvad liiga elevusse.”
Kristiina Kassi põnevas ja lõbusas jutukogus seiklevad peale kummitava õpetaja ka mustkunstnik, hambahaldjas, hiiglased, nõiad, päkapikud, printsid ja metsakollid. Ja muidugi ka mõned üsna tavalised lapsed ning natuke ebatavalised kassid ja koerad.
Kristiina Kass (snd 1970) on varem avaldanud raamatud „Kasper ja viis tarka kassi“, „Käru-Kaarel“, „Petra lood“, „Samueli võlupadi“, „Peeter ja mina“ ning „Nõianeiu Nöbinina“.
Raamatu pildid on joonistanud Heiki Ernits.
Arvustus portaalis Lastekas.ee
|
|
|
 AS TänapäevPärnu mnt. 20, Tallinn 10141 Tel: +372 6691 890 Faks: +372 6691 891 E-mail: tnp@tnp.ee
|
