Eesti mitteilukirjandus
 Pille-Riin PurjeTeatrivaatleja Pille-Riin Purje (sünd. 1963) portreteerib selles raamatus oma lemmiknäitlejaid ja lemmiklavastusi. Läbinisti subjektiivsed mälupildid jäädvustavad ja mõtestavad eredaid isiksusi ja säravaid nähtusi Eesti teatris nelja aastakümne vältel. On võimalik, et kui lugeda ridade vahelt, ilmub lugejale ka autori enda portree. Raamatust, mis kirjutatud tänutäheks elamuste eest, leiavad äratundmisrõõmu kõik sümpaatsed teatrihullud.
 |
 Juhan Liiv
Koostanud Jüri Talvet1913. aasta alguses, Juhan Liivi sajanda surma-aastapäeva künnisel ilmuv „Lumi tuiskab, mina laulan” on seni kõige mahukam Liivi luule kogumik. Võrreldes varasemate mahukaimate Liivi kogumikega (Friedebert Tuglase koostatud „Juhan Liivi luuletused”, 1926; Aarne Vinkeli koostatud „Sinuga ja sinuta”, 1989; Jüri Talveti koostatud „Tuulehoog lõi vetesse”, 2007) on uues kogumikus ligi poolsada luuletust lisaks. Paljud neist pole varem trükis ilmunud, hulk on aga ilmunud vaid Liivi eluajal ajakirjanduses, nii et tänapäeva lugeja neid veel ei tunne. Mitmeid varem ilmunud luuletusi on võrreldud uute käsikirjaleidudega ja nende põhjal parandatud. Kokku on kogumikus ligi nelisada luuletust, mis on jaotatud kuude temaatilisse tsüklisse.
|
 Mari Tammar„Sõna raamat” räägib regilaulust ning ühteaegu argisest ja maagilisest ilmast, mis jääb selle taha. Raamatus põimub regilaul muinasjuttude, päevikukatkete ja esseistlike arutlustega. Neid ühendab küsimus meie esivanemate vaimsuse ja nüüdisaegse spiritualismi ühisusest. „Idamaiste ja nüüdisõpetuste tuum on ka meie esivanemate varasalves olemas: voolab meie vereringes, valmis meid juhatama ja inspireerima. Regilaul on ukseks iseenda ja maailma ürgolemuse juurde, me ise aga sillaks möödunud aegade ja tänase päeva vahel. Jutustagem lugusid, kannab ju keel kõige otsesemalt edasi meie ja esivanemate maailmanägemist,” kirjutab raamatu autor, noor pärimusmuusik Mari Tammar.
|
 Mihkel UlmanSee raamat sündis tänu „Kättemaksukontori“ fännide innustavale energiale ja on mõeldud eeskätt neile, kuid muhedat lugemist on siin kõigile pereliikmetele Tegelaste tutvustuste, fotogaleriide, nuputamise ja pildimängu kõrval leiate raamatu vahelt ka uhke ilupildi sängi kohale riputamiseks ning kleepsud erilistesse kohtadesse kleepimiseks. No ja loomulikult on raamatul raviomadused – selle lugemine soodustab seedimist, teritab mõistust ja tõstab tuju!
|
 Toivo Tootsen1960. aastate keskel lubati Nõukogude Liidus taas nalja teha. Veel enam – naljatamist suisa soositi. Ja nii loodi meelelahutussaadete toimetus RAMETO, mille esimene saade läks eetrisse 1965. aasta lõpus.
RAMETO-st on õige palju kirjutatud ka enne mind. Tõsi, mitte eraldi raamatut. Kunagi ehk võtab mõni ajakirjandustudeng ette ja paneb kirja ka selle legendaarse toimetuse ametliku aja- ja arenguloo. See kirjutis siin on minu meenutus sellest toimetusest. Subjektiivne, fragmentaarne, üksikutest mälupiltidest koosnev. Ja meeles on ikka rohkem mitte saated ise, vaid kõik see, mis käis saadete tegemisega kaasas. Nii et enamasti tuleb siin juttu mitte niipalju meie saadetest kui just nende tegijatest ning sellest, mida kentsakat või koomilist saateid tehes juhtus.
Toivo Tootsen
|
 Helle-Iris MichelsonOlen prantsuse filoloog, tõlkinud üle poole sajandi selles keeles kirjutatud Prantsuse ja Belgia kirjandust. Nende maade radadel on mul õnnestunud käia mitmeti ja pikka aega. See on andnud mulle suurepärase võimaluse sõeluda nähtust ja kogetust välja huvitavad isiksused ning toredad elamused, et need käesolevasse raamatusse kirja panna. Esimene teeviit viib mind muidugi kirjanike juurde. Üleilmselt tunnustatud Georges Simenoni, klassik Maurice Carême’i, ka Jaan Krossi tõlkinud Jean-Luc Moreau’ni, keda kõiki olen kirjeldanud läbi isiklike, aga ka teiste lähedaste tuttavate kogemuste kaudu. Loomemajade ahvatlev õhkkond Belgias Seneffe’i lossis ja Prantsusmaal Arles’i linnas on samuti jutu teemaks, rääkimata Toulouse’i ja Püreneede kandi ning Provence’i maakonna looduslikust ning kultuurilisest omapärast. Kirjeldatud piltide rida teoses on kui juhusest juhusesse kulgenud elurada, nagu seda pakub teatav kaardimängki, mis prantsuse keeles (patience) tähendab kannatlikkust, ka vastupidavust, mida nii neil kui meil õnneks siiski jagub.
Helle-Iris Michelson
|
 Marie Under
Koostanud Karl MuruKui noore Underi luulemaailm on täiesti minakeskne, küllastatud armastusest ja looduselamustest, siis tema ajaluule raskuskese on elu igavestel küsimustel. Oma loometee jooksul tõusis Under eesti luule tingimusteta imetletavaks suurkujuks. Ta luule keskpunktis on inimene oma õnneotsingute, rõõmude ja kannatustega; sisemaailmas ja sellest väljaspool toimuv pälvivad ühevõrra hoolivat tähelepanu.
Karl Muru koostatud ja tema saatesõnaga varustatud kogumikus on kõik Underi olulisemad luulekogud. Seekordne väljaanne on esmakordselt aastal 2006 ilmunud kogumiku uues kujunduses kordustrükk.
|
 Piret Tali1981. aastal, 9aastaselt, joonistasin ma elu aastal 2000. Kujutasin pildil, et kosmoselaevadega saab nädalavahetuseks Kuu peale sõita ning et kodutööd teevad ära robotid. Nüüd, 31 aastat, kaks rahavahetust ja üks riigikord hiljem ei sõida ma ikka veel nädalavahetuseks kosmosesse. Aga see elu, mida ma elasin siis, 1980ndatel, tundub olevat pärit teiselt planeedilt. Pioneerid ja pepsi, defitsiit ja stagnatsioon, eestiaegsed ja sõjajärgsed inimesed, tuumasõda ja kosmonaudid. Õnneks ei peagi 2000. aastal sellest enam aru saama. Või siiski peaks?
Piret Tali
|
 Ene HionKauaaegne raadioajakirjanik Ene Hion kogus nende kaante vahele 25 intervjuud eri põlvkondadest ajakirjanikega. Esimesed toimusid kolmkümmend aastat tagasi, mil Andrus Saar küsitles oma saatesarja „Reporter“ jaoks juba tollal legendi staatuses Hubert Veldermanni, Helgi Erilaidu, Härmo Saarmi jt. Nüüd esitas Ene Hion samu küsimusi Madis Jürgenile, Margit Kilumetsale, Neeme Rauale jt. Meedia pole enam ühesuunaline ja arvuti on peaaegu igas kodus, kuid üleüldist õnne pole see siiski kaasa toonud. Ka käesolev mõtiskelu ei paku selle kohta, miks see nii on, ammendavat seletust, kuid annab tugevat ainest järelemõtlemiseks.
|
 Tiit NaaritsSelles raamatus on enam kui 1500 mälumänguküsimust, mis on jaotatud 15-küsimuselisteks mängudeks. Need sisaldavad küsimusi erinevatel teemadel, geograafiast popmuusikani ja toitudest ajaloo või filmideni. Küsimused on erineva raskusastmega ja sobivad mängimiseks nii perekonna ringis, pidudel või koolis. Raamatu mälumänge saab mängida ka mitmekesi - lihtsalt lugege järjest ette ühe mängu 15 küsimust ja lugege pärast kokku, kes kõige rohkem punkte sai.
Küsimused on koostanud staažikas mälumängur Tiit Naarits.
Arvustus portaalis Lastekas.ee
|
 Aare Olander„Kadunud vaated“ pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi.
Eri asumid on leidnud kajastamist erineval määral. Nii ei ole näiteks Uues Maailmas või Kelmikülas olnud nii põhjalikke muutusi kui Kompassis või Keldrimäel. Tähelepanu koondamine peatänavatele on ka loomulik, sest nende areng ja muutumine on linlastel pidevalt silme ees.
Iga peatüki juurde kuulub väljavõte Tallinna 1885. aasta kaardist, lisatud on hilisemaid kaarte.
Arvustus Õhtulehe raamatublogis
|
 Rein Veidemann„Eksistentsiaalne Eesti” sisaldab eesti kultuuri ja kirjanduse uurija, Tallinna Ülikooli kultuuriloo professori Rein Veidemanni kõige värskemaid mõtisklusi. Kogumik on sobiv lugemisvara nii eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, üliõpilastele kui ka lihtsalt eesti kultuuri ja kirjanduse huvilistele ja sõpradele.
Kogumiku sügavam eesmärk, nagu ütleb autor eessõnas, on katse mõista üht imet – kuidas arvult ja keeleliselt levialalt vägagi piiratud ja heitliku saatusega rahvakild on suutnud luua keskkonna, mis on toetanud tema eksistentsi ja võimaldanud end loovalt teostada.
|
 Koostanud Merilis Sähka See on esimene omalaadne raamat Eestis. Kui paljud teavad, et esimesi värvifotosid tehti Eestis juba sajandi alguses? Viimastel aastatel on leitud arhiividest hulk unikaalseid värvifotosid Eestist, mis näitavad esimest korda 1920.-30. aastate elu nende tegelikes värvides, mitte mustvalgelt. Lisaks on Eesti Ajaloomuuseumis töötav koostaja Merilis Sähka kirjutanud ülevaate värvifotograafia algusest maailmas ja Eestis. Piltidel on nii kõigile tuttavaid vaatamisväärsusi ja tuntud objekte, kui ka inimeste igapäevast elu kodus, rannas, laulupoel jpt situatsioonides.
|
 Selma Mathilde Ariko ja Mirja von KnorringSelle väga erilise kokaraamatu aluseks on Selma-Mathilde Ariko märkmed aastatest 1907–1909. Ta töötas tollal mitmetes Eesti mõisates virtinana ning tema retseptikogud näitavad põhjalikult, mida tollal söödi. Nende sada aastat vanade retseptide paremiku põhjal koostas Le Cordon Bleu diplomiga kokk Mirja von Knorring käesoleva raamatu. Ühtteist on muidugi uuendatud ning mõõtühikud kaasajastatud, et tänapäeval saaks neid toite hõlpsamalt teha – kuid raamat kajastab meeleolukalt kunagist toidutegemist. Suures osas põhineb just sellel meie ettekujutus traditsioonilisest eesti köögist, kuigi siin on ka huvitavaid mõjutusi teistest maadest. Klassikalised toidud kaasaegsema varjundiga!
Raamat on illustreeritud peale kaasaegsete fotode ka meeleolukate piltidega eelmise sajandi alguse mõisaelust ja toidutegemisest.
|
 Leelo TungalJärg menukale raamatule „Seltsimees laps“, mis jätkab lugu elust 1950ndate Nõukogude Eestis. Raadios laulab kuulsaim neeger Nõukogude Liidus ehk Paul Robeson, linnas on suured punased loosungid, tsirkus, hulk veidraid inimesi ning palju lõhnu ja värve. Väike Leelo aga ootab ema saabumist.
|
 Tiia ToometSelles raamatu on kõik kaisukarude kohta. Tiia Toomet kirjutab kõigepealt kaisukarude ajaloost, et kuidas kaisukarud said inimestele nii armsaks ja kuidas kaisukarud on läbi aja arenenud. Teiseks on raamatus pildid ja fotod umbes 200 kaisukarust. Enamik neist on Tartu Mänguasjamuuseumi kogust, neid on igast maailma otsast. Ja igalühel neist on oma lugu, mille Tiia Toomet nii ajalugu kui fantaasiat appi võttes lahti räägib. See on ühest küljest imearmas pildiraamat, teisalt ülevaade kaisukarude ajaloost ja kindlasti suurepärane kinkimise raamat.
Või nagu ütleb raamatu autor Tiia Toomet:
Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.
Arvustus portaalis Lastekas
|
 Sellel raamatul on pikk eellugu. Ajavahemikus 1999–2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud, eesmärgiks seati eelkõige väärtuste säilitamine, teatud juhtudel ka taastamine.
Raamatu tekstid on kirjutanud valdavalt maavalitsuste töötajad, kuid maastike määratlemisel ja väärtuste leidmisel osalesid kohalikud kooliõpilased, valla- ja muuseumitöötajad, põllumehed ning inimesed, kelle jaoks see teema on oluline.
Raamat „Eesti maastikud“ sisaldab põhjalikke tekste, hulgaliselt fotosid ja kaarte, mis muudavad maastikus liikumise hõlpsaks kõigile, kes Eestimaaga lähemalt tutvuda soovivad.
|
 Mario Merirand“Sõjatsoonis elatakse üks päev korraga ja ollakse õnnelik, nähes päikest tõusmas ja loojumas. Seal mõistab igaüks oma elu tõelist väärtust.” – Mario Merirand oli Afganistanis oma esimesel rahutagamismissioonil 2006. aasta maist novembrini. “Afganistani päevikus” kirjeldab ta oma läbielamisi ja nii välissõdurite kui ka kohalike eluolu Afganistani kõige rahutumates piirkondades, pakkudes vahetut sissevaadet tänapäeva sõduri maailma.
|
 Andrei HvostovSelle kogumiku jutustuste kirjutamise ajendiks olid 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?
„Võõraste lugude” tegelased räägivad emakeelena vene või saksa keelt.
Aga nad on omad, sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje.
Andrei Hvostov on sündinud 1963 Jõhvis, lapsepõlves elanud Sillamäel, ülikoolis õppinud ajalugu.
Käesoleva kogumiku lugu „Sinised mäed” võitis 2007. aasta Tuglase preemia.
|
 Leelo TungalMõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipael lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga. Eeskujulik laps ei karda pimedust, äikest, kanakulli, kolhoosi pulli ega mundrimehi. Eeskujulik laps ei hakka naerma, kui tal on suu suppi täis, ei songi pudrutaldrikus ega jäta potile minemist viimase minuti peale. Üldse ei juhtu temaga kunagi midagi sellist, mis teeks häbi või tekitaks kurba meelt.
Eeskujulik laps oleks hea olla.
Minuga juhtub ju kogu aeg midagi sellist, millest heal ja eeskujulikul lapsel pole aimugi.
Leelo Tungla isiklike mälestustega läbipõimunud raamat on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele. Kõige parem oleks, kui täiskasvanud lastele seda raamatut ette loeks ning selle üle arutlemiseks aega leiaks.
|
|
|
 AS TänapäevPärnu mnt. 20, Tallinn 10141 Tel: +372 6691 890 Faks: +372 6691 891 E-mail: tnp@tnp.ee
|
