Eesti mitteilukirjandus
 Koostanud Merilis Sähka See on esimene omalaadne raamat Eestis. Kui paljud teavad, et esimesi värvifotosid tehti Eestis juba sajandi alguses? Viimastel aastatel on leitud arhiividest hulk unikaalseid värvifotosid Eestist, mis näitavad esimest korda 1920.-30. aastate elu nende tegelikes värvides, mitte mustvalgelt. Lisaks on Eesti Ajaloomuuseumis töötav koostaja Merilis Sähka kirjutanud ülevaate värvifotograafia algusest maailmas ja Eestis. Piltidel on nii kõigile tuttavaid vaatamisväärsusi ja tuntud objekte, kui ka inimeste igapäevast elu kodus, rannas, laulupoel jpt situatsioonides.
 |
 Selma Mathilde Ariko ja Mirja von KnorringSelle väga erilise kokaraamatu aluseks on Selma-Mathilde Ariko märkmed aastatest 1907–1909. Ta töötas tollal mitmetes Eesti mõisates virtinana ning tema retseptikogud näitavad põhjalikult, mida tollal söödi. Nende sada aastat vanade retseptide paremiku põhjal koostas Le Cordon Bleu diplomiga kokk Mirja von Knorring käesoleva raamatu. Ühtteist on muidugi uuendatud ning mõõtühikud kaasajastatud, et tänapäeval saaks neid toite hõlpsamalt teha – kuid raamat kajastab meeleolukalt kunagist toidutegemist. Suures osas põhineb just sellel meie ettekujutus traditsioonilisest eesti köögist, kuigi siin on ka huvitavaid mõjutusi teistest maadest. Klassikalised toidud kaasaegsema varjundiga!
Raamat on illustreeritud peale kaasaegsete fotode ka meeleolukate piltidega eelmise sajandi alguse mõisaelust ja toidutegemisest.
|
 Leelo TungalJärg menukale raamatule „Seltsimees laps“, mis jätkab lugu elust 1950ndate Nõukogude Eestis. Raadios laulab kuulsaim neeger Nõukogude Liidus ehk Paul Robeson, linnas on suured punased loosungid, tsirkus, hulk veidraid inimesi ning palju lõhnu ja värve. Väike Leelo aga ootab ema saabumist.
|
 Tiia ToometSelles raamatu on kõik kaisukarude kohta. Tiia Toomet kirjutab kõigepealt kaisukarude ajaloost, et kuidas kaisukarud said inimestele nii armsaks ja kuidas kaisukarud on läbi aja arenenud. Teiseks on raamatus pildid ja fotod umbes 200 kaisukarust. Enamik neist on Tartu Mänguasjamuuseumi kogust, neid on igast maailma otsast. Ja igalühel neist on oma lugu, mille Tiia Toomet nii ajalugu kui fantaasiat appi võttes lahti räägib. See on ühest küljest imearmas pildiraamat, teisalt ülevaade kaisukarude ajaloost ja kindlasti suurepärane kinkimise raamat.
Või nagu ütleb raamatu autor Tiia Toomet:
Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.
Arvustus portaalis Lastekas
|
 Sellel raamatul on pikk eellugu. Ajavahemikus 1999–2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud, eesmärgiks seati eelkõige väärtuste säilitamine, teatud juhtudel ka taastamine.
Raamatu tekstid on kirjutanud valdavalt maavalitsuste töötajad, kuid maastike määratlemisel ja väärtuste leidmisel osalesid kohalikud kooliõpilased, valla- ja muuseumitöötajad, põllumehed ning inimesed, kelle jaoks see teema on oluline.
Raamat „Eesti maastikud“ sisaldab põhjalikke tekste, hulgaliselt fotosid ja kaarte, mis muudavad maastikus liikumise hõlpsaks kõigile, kes Eestimaaga lähemalt tutvuda soovivad.
|
 Mario Merirand“Sõjatsoonis elatakse üks päev korraga ja ollakse õnnelik, nähes päikest tõusmas ja loojumas. Seal mõistab igaüks oma elu tõelist väärtust.” – Mario Merirand oli Afganistanis oma esimesel rahutagamismissioonil 2006. aasta maist novembrini. “Afganistani päevikus” kirjeldab ta oma läbielamisi ja nii välissõdurite kui ka kohalike eluolu Afganistani kõige rahutumates piirkondades, pakkudes vahetut sissevaadet tänapäeva sõduri maailma.
|
 Andrei HvostovSelle kogumiku jutustuste kirjutamise ajendiks olid 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?
„Võõraste lugude” tegelased räägivad emakeelena vene või saksa keelt.
Aga nad on omad, sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje.
Andrei Hvostov on sündinud 1963 Jõhvis, lapsepõlves elanud Sillamäel, ülikoolis õppinud ajalugu.
Käesoleva kogumiku lugu „Sinised mäed” võitis 2007. aasta Tuglase preemia.
|
 Leelo TungalMõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipael lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga. Eeskujulik laps ei karda pimedust, äikest, kanakulli, kolhoosi pulli ega mundrimehi. Eeskujulik laps ei hakka naerma, kui tal on suu suppi täis, ei songi pudrutaldrikus ega jäta potile minemist viimase minuti peale. Üldse ei juhtu temaga kunagi midagi sellist, mis teeks häbi või tekitaks kurba meelt.
Eeskujulik laps oleks hea olla.
Minuga juhtub ju kogu aeg midagi sellist, millest heal ja eeskujulikul lapsel pole aimugi.
Leelo Tungla isiklike mälestustega läbipõimunud raamat on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele. Kõige parem oleks, kui täiskasvanud lastele seda raamatut ette loeks ning selle üle arutlemiseks aega leiaks.
|
 Eve Kask, Signe KiviBussiputka on teekonna algus- ja lõpp-punkt, bussi ootamise koht, kuulutuste- ja teadetetahvel, valimispropaganda- ja eneseväljenduse, suhtlemise ja kauplemise paik, klubi, pubi, rahvamaja, tasuta hotell, kemps, armastamise ja armatsemise koht, omanäoline arhitektuuriobjekt, vaatamist vääriv mitmekesine rahvakunsti ilming.
13 000 kilomeetrit Eestimaa teid, 1435 pildistatud bussiputkat – see on kahe kunstniku kolm aastat kestnud fotoprojekt, millest nüüd on saanud valmis ülipõnev raamat.
|
 Mall JõgiSelle raamatu pealkiri võiks olla ka „Unustatud tekste“, sest ajalehes ilmunu ununeb ju kiiresti. Enamus selles raamatus avaldatud ja seega lugejale uuesti meelde tuletatud intervjuusid ilmusid kunagi Sirbis, selles toona nii populaarses ja uskumatult suuretiraažilises ajalehes. Kolm teksti on varem avaldamata – jutuajamised Eerik Heine, Paul Kuusbergi ja Debora Vaarandiga.
Olen usutlenud peamiselt kirjarahvast, aga ka humanitaarteadlasi (ainsa reaalteadlasena akadeemik Harald Kerest). Olen rääkinud inimestega nende elust ja loomingust. Mõnikord rohkem elust ja eluloost, teinekord jälle töö ja raamatutega seotud seikadest.
Endalegi üllatuseks avastasin, et mu vestluskaaslased räägivad selles raamatus ka omavahel, mõnikord päris samadest asjadest. Paul Kuusberg jutustab, kuidas ta Vello Salo esinemise pärast sai parteilise karistuse, Vello Salo aga kõneleb samast loost nii, nagu tema asja nägi. Samuti Eerik Heine ja Kalju Lepik, keda Heine tahtis Torontos kotti ajada.
Loodan, et need kunagised jutuajamised kirjarahva ja teadlastega pakuvad huvi ka tänasele lugejale.
|
 Kogunud Katrin Kaarep Käesolevas raamatus on umbes 500 haruldast eesnime, mida viimase kümnekonna aasta jooksul on Eestis lastele pandud.
|
 Valve RaudnaskKui Elukiri 1999. aasta sügisel ilmuma hakkas, võtsin seda kui saatuse õiglast otsust.
Eesti ühiskonnas valitsev tänamatus, vanema põlvkonna mahakandmine tegi väga haiget. Kuni selleni välja, et kust te üldse võtsite õiguse Vene ajal elada. See suhtumine pole kuhugi kadunud, aga kindlasti mitte enam valitsev.
Inimestest, kellega olen Elukirjas lugusid teinud, on oma peaga mõelnud ja päris palju ära teinud, ükskõik kui tõrvane katus nende ajal on olnud.
|
 Leo KunnasIraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest.Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolustNing lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi.Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani “Sõdurjumala teener”. Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis.
Artikkel Eesti Päevalehes
Arvustus Eesti Päevalehes
Arvustus Postimehes
Tutvustus Postimehes
|
 Juri LotmanJuri Lotmani raamatus “Kunstilise teksti struktuur” käsitletakse laia ringi kunstilise teksti struktuuri küsimusi puudutavaid teemasid: kunst kui keel, kunstilise informatisooni spetsiifika, tekstiliste ja mittetekstiliste struktuuride vastasmõju, teksti konstruktsioonilised printsiibid.
Eriline koht on raamatus tähenduse probleemil kunstilises tekstis. Rohkete, peamiselt kirjanduslike näidete varal püüab autor avada kunstilise struktuuri funktsionaalsust, vormi tähtsust kunstis. Ka väikseim, näiliselt puhtalt väline kunstilise srtuktuuri element on oluline, omab mõttekaalu.
Loomulikult, nagu autor rõhutab, ei ammenda semiootiline lähenemine kunstilisele teosele kaugeltki selle analüüsivõimalusi, kuid pakub siiski ühe võimaliku raamistiku kunstiteosele lähenemiseks.
“Kunstilise teksti struktuur” on üks Juri Lotmani peateoseid, selle teksti ilmumist eesti keeles on oodatud juba kaua.
Arvustus ajalehes Postimees
|
 Tekstid valinud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tiia ToometRaamat "Unustatud mänguasjad" on Tartu Mänguasjamuuseumi, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ning kirjastuse Tänapäev ühisprojekt, kus mänguasjamuuseumi huvitavamate eksponaatide fotode kõrval leiavad avaldamist sama aja lastejutud, nii originaalid kui tõlketeosed. Raamatus on Irma Truupõllu, Julius Oro, Jüri Parijõe, Marta Sillaotsa, aga ka Hans Christian Anderseni, Karin Michaelise jpt lastekirjanikke jutte mänguasjadest, mängimisest, lapsepõlvest.
Selle raamatuga püüame luua omalaadset sidet eri põlvkondade vahel, kus tänased lapsed õpiksid paremini tundma eelmiste põlvede lugemisvara ning ka mänguasjamaailma. Lisaks äratundmisrõõm vanematele põlvkondadele.
Artikkel Eesti Päevalehes
Aino Perviku arvustus Arkaadias
Uudis Postimehes
|
 Andres Pulver Selles raamatus on ligi kolmesaja tuntud inimese suremise lugu. Kuna me kõik oleme surelikud, pole selles midagi hirmsat. Mõned lood on väga ekstravagantsed, mõned jällegi harilikumad. On kuningaid, kultuuritegelasi ja muidu veidrikke, peamiselt välismaalased, aga ka eestlasi.
Andres Pulver (s. 1965) on ajakirjanik ja elab Rakveres.
|
 Koostanud Enno Tammer2004. aasta alguses kuulutasime välja koos ajalehega Postimees nõuka-aja mälestuste kogumise. Sellest sündis raamat, milles inimeste meenutused, naljalood ja tõsised mälestuskillud järgmistel teemadel: "Aeg ja nähtused", "Olme", "Tooted ja tootmine", "Defitsiit", "Minu esimene" ning "Mood".
Tutvustus Postimehes
Arvustus Eesti Ekspressis
Uudis Postimehes
|
 Koostanud Rein LaumetsMälumängusaade “Mnemoturniir” oli esimest korda eetris 1967. aastal. Aegade jooksul on enam kui 2000 inimest esitanud kokku üle 18 000 küsimuse. 1972. aastal hakati valima saate parimat küsimust.Tegemist on juba kolmanda “Mnemoturniiri”-raamatuga. Selles kogumikus on avaldatud kõik parimaks valitud küsimused aastatest 1972-2003. Kokku on raamatus üle 1500 küsimuse ligi 500 raadiokuulajalt.
|
 Hans LaidwaRaamat algab eestirootslaste minekuga Rootsi 1944. Hans Laidwa on kasutanud selle aja iseloomustamiseks oma isa eestikeelseid päevikuid. Seejärel on juttu Laidwa karjäärist Silja Line'i tegevdirektori ja Rootsi turisminõukogu aseesimehena. Pikalt ja värvikalt kirjeldab autor Eesti-Rootsi laevaliini käivitamist, kus mainitakse paljusid Eesti tolleaegseid poliitika-ja majandustegelasi. Raamat lõpeb Estonia hukuga. Tekst peaks pakkuma meie lugejale huvi eriti 1990. aastate alguse õhustiku meeldetuletamisel.
|
 Rein VahisaluMiks kahest sama ränga diagnoosiga inimesest lamab üks varsti kange ja seest tühjakstehtuna lahkamislaual, teine aga kõnnib haiglast koju, naeratus näol? Kuidas saab üks värskelt toimunud infarktiga kaks nädalat tehases betooni visata ja teine variseda koosolekulaua taga kokku, ilma et infarktisümptomid jõuaksid väljagi kujuneda? Pika staažiga dr. Rein Vahisalu pajatab raamatus tema südamearsti ja Regina Baltica laevaarsti töös tegelikult esinenud juhtumitest. Nagu elus ikka, käib neis lugudes traagiline kõrvuti koomilisega, seaduspära ja loogika fataalsusega.Rein Vahisalu (56) lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1974. a. On töötanud Rapla Rajooni Keskhaiglas sisearstina ja Tallinna Kiirabihaiglas südamearstina. Aastail 1987–1995 oli Tallinna Keskhaigla peaarsti asetäitja ravi alal. Aasta aega töötas laevaarstina turistilaeval Livonia nii Arktikas kui Antarktikas, teise aasta reisilaeval Regina Baltica. Praegu jätkab tööd Ida-Tallinna Keskhaigla südamearstina.
|
|
|
 AS TänapäevPärnu mnt. 20, Tallinn 10141 Tel: +372 6691 890 Faks: +372 6691 891 E-mail: tnp@tnp.ee
|
