Elas kord väga tark ja kuulus Teadlane. Kord töötas ta jälle oma laua taga, käes suur pank rasket ja haruldast metalli, mis helkis nagu hõbe. Teadlane võttis metallikamaka küljest ainult pisikese killu, et seda uurida.
Aga – kõll! – pudenes sellest nii tilluke kübe, et palja silmaga polnud nähagi. Teadlane raputas pahaselt pead, võttis mikroskoobi ja vaatas sellega. Ja ennäe imet! See oli hoopis pisike poiss, suurte siniste silmade ja punaste punnis põskedega. Teadlane polnud niisugust poissi kunagi varem näinud. Aga ta oli lugenud palju tarku raamatuid. Sellepärast tundis ta poisi kohe ära ning hüüdis:
“Sina oled ju Aatomik!”