Kirjastuse Tänapäev ja Delfi Naistelehe koostöös ilmunud “Eesti koolilapse naljad” ilmub turvalisel ajal, mil homseks pole parajasti midagi vaja – ei kastanimune, tikkimistööd ega luuletust pähe õppida.
Jätkuna “Eesti lapse naljadele”, mis samuti Tänapäeva ja Delfi Naistelehe koostööprojektina sellel kevadtalvel ilmus, välja kuulutatud koolinaljade kirjutamise võistlusele reageerisid nii praegused koolilapsed kui nende vanemad. Puutumata ei jää keegi – õpetajad, vanemad, õpilased ise. “Vana kool” ja “tänapäeva kool” on küll eri peatükkidesse lahterdatud, kuid küllap oskate isegi vahet teha – kui praegu leiavad koolilapsed, et õpetaja tagumikust näpistamine on hea nali, siis paarkümmend aastat tagasi polnud õpetajal sellist kohta nagu tagumik olemaski…
Siiski on hea teada, et spikerdamise vallas pole suutnud tänased koolilapsed midagi eriti uut välja mõelda.
Neid, kes aga tõsimeeli usuvad, et vanasti oli kõik parem ja lapsedki targemad, peaks maa peale tooma viimane peatükk “Teadmiste kontroll”. Kuidas see Pythagorase teoreem õieti kõlaski?
Mari Karlson
Väike valik koolinalju
Läksin oma sõbraga koolist koju.
Sõber: “Pean vanaemale ütlema, et ta läheks lastevanemate koosolekule.”
“Miks vanaemale, mitte emale?”
“Vanaemal on üsna halb kuulmine.”
*
Ekskursioonil:
“Palume pissipeatust.”
“Kannatage, väljas ju sajab!”
“Kui peatust ei tehta, siis sajab varsti sees ka.”
*
“Kas see on sinu vihik?”
“Ei, mul oli valge. Aga see on juba nii kaua teie käes olnud, et äkki on ära kolletanud. Näidake lähemalt.”
*
Õppenõukogu koosolekul: “Liitsin “1” ja “2” kokku ja Pantsenko saigi hindeks “3”. Las näeb, missugune on ka teistsugune hinne.”
*
Grete: “Närvisüsteemi on vaja selleks, et armastada ja närvi minna!”
*
“Mina mata õpsiga luurele küll ei läheks. Kui tema maha koksatakse, kes mind siis õpetama hakkab?”
*
Oma lapsepõlvest meenub hommik, kus naabritüdruku juurest läbi minnes nägin, et suured õed on pahurad, noorem õde nutab tegemata ununenud tikkimistöö pärast, pereema riidleb, et tüdruk varem ei rääkinud ja… isa tikib kiiruga.
