Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud.
„Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale.
„Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
