1918. aasta lõpp: käputäis sõdureid pöördub läänerindelt tagasi koju. Kuid kangelastest saavad kerjused, keda pole enam kellelegi tarvis, kes kohtavad kunagise sõjavaimustuse asemel veel vaid alandust ja vaenulikkust.
See on klassikateose, samuti üleilmse bestselleri „Läänerindel muutuseta“ järg. See pole kaotanud oma aktuaalsust tänagi veel.
„Läänerindel muutuseta” on kindlasti üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe „tundmatu sõduri” jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud kirurg Ravic leiab seal uue elu ja armastuse. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa. Remarque’i tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.
Peategelane Ludwig on, nagu suurem osa ta sõpradest, Esimese maailmasõja veteran. Ehkki ta sihiks on poeedikarjäär, töötab ta sõbra Georgi juures väikeses hauakividega kauplevas firmas ning teenib pisut lisa koduõpetaja ja organistina vaimuhaigla kabelis.
Ajal, mil raha kaotab väärtust mitte tundide, vaid minutitega, tuhandeist saavad miljonid ja miljonitest miljardid ja kogu see rahapatakas ei maksa ikka midagi, kohtub Ludwig oma ameti tõttu korraliku läbilõikega kahe ilmasõja vahelise Saksamaa inimestest ning elab aktiivselt läbi toonaseid tormilisi muutusi. See on tragikoomiline ning piinlikult tuttav pisisahkerdajate ja oportunistide maailm, milles päeva olulisim uudis on dollari kurss.
Skelett 509 on kümme aastat talunud kõige võikamaid elutingimusi Natsi-Saksamaa koonduslaagris. Ta kehast on järel vähe, kuid terav mõistus täiel määral ning see aimab sõja peatset lõppemist. Kui tema ja ta saatusekaaslased barakkides suudaksid vastu pidada vabastamiseni või ise välja murda, siis poleks nende kannatused olnud asjata.
Samal ajal annavad laagrit juhtivad SS-lased terrorile hoogu. Kuid nende eesmärgid on ähmastunud ja tähelepanu hajunud. Kas võib olla võimalik, et südid, kuid kohutavalt nõrgad vangid leiavad endas siiski jõudu neile vastu hakata?
