Tagasi diktaatori juurde

Ajaleht Raamat nr 100

Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi vanemteadur Oleg Hlevnjuk leiab, et nüüd on võimalik kirjutada tõeliselt uus Jossif Stalini elulugu, sest värskelt kättesaadavaks muutunud arhiivimaterjalid võivad muuta meie arusaama nii tema isikust kui ka ajastust.

Oleme teada saanud, et Stalinist sai töönarkomaan, otsese tööstiiliga juht, kes sai isegi puhkuse ajal umbes viiskümmend kirja või raportit päevas ning vastas paljudele neist kirjalikult. Tal oli Moskvas ja linnalähedases suvilas kombeks pidada hiliste öötundideni kestnud koosolekuid. Terve oma valitsusaja jooksul lävis ta pidevalt tohutu hulga inimestega. Ent millised kired juhtisid seda mõistatuslikku meest, kel puudus viimasel kahekümnel eluaastal armastav kaaslane, ning mis tema tegelikult käivitas?

Ehkki autor sellele küsimusele ei vasta ning raamat kõneleb peamiselt Stalini kustumatust võimuihast, tuleb tema käitumise mõistmiseks minna selle uurimisega märksa kaugemale. Asi ei olnud tõenäoliselt võimus eneses, sest üldiselt kindlalt leiab kinnitust see, et tervet tema täiskasvanud elu läbisid punase joonena marksismi-leninismi ideed. Sellest ideoloogiast tuleb ilmselt ka otsida tema maailmapildi võtit. Samas juhtis seesama ideoloogia Stalini tema kõige kohutavamata vigadeni. Kõige traagilisem neist oli ehk veendumus, et Hitleriga 1939–1941 sõlmitud majanduslikud sidemed muutsid natsiriigi sissetungi Nõukogude liitu mõttetuks ja seega võimatuks, ehkki Stalini parimad spioonid teatasid lakkamatult otse vastupidist. Samal ajal oli Stalin üks väga väheseid, kes mõistis Teise maailmasõja sotsiaalseid ja poliitilisi mõjusid ja oskas järeldada, et Hitler mängis enese teadmata Euroopas revolutsioonilist rolli, hävitades maailmajagu valitsenud eliidi ja valmistades sellega ette pinnast nõukogude stiilis sotsialismile. Lisaks suurtele plaanidele globaalpoliitika osas oli Stalini ülesanne ka, maksku mis maksab, Nõukogude Liidus tõelise kommunismini jõuda ning kuulutada siis seda priiusesõnumit nii Euroopas kui ka kaugemal.

Autor alustab iga peatükki proloogiga, mis vaatleb ühte episoodi Stalini viimastest päevadest märtsis 1953, ning meenutustega erinevatest teemadest tema elus. Seejärel kõneletakse tema diktatuuri tähtsamatest perioodidest. Mõistagi on nende hulgasepisoode, mille kohta leiame raamatust mõneti erinevaid signaale. Näiteks 1932–1933. aasta näljahäda, mille kohta saame lugeda, et valitsus kasutas seda täiesti teadlikult maarahva “karistamiseks” ning keeldus igasugustest meetmetest selle leevendamiseks. See viitaks justkui sihiteadlikule massimõrvale, ent mujalt saame lugeda, et diktaator soostus lõpuks, ehkki liiga hilja, siiski viljanormide muutmisega. Ent isegi siis süüdistas ta teravalt oma poliitika elluviijaid tahtejõuetuses, sest enda suurte plaanide ebaõnnestumise möönmine ei oleks tulnud kõne allagi.

Kuigi Hlevnjuk omistab Nõukogude diktatuuri kui nähtuse kujundamise ja arendamise pea täielikult Stalinile, ehkki on teada, et algust tegi sellega vägagi suurel määral juba Lenin, kes kaotas pärast võimule saamist kiiruga ajakirjandusvabaduse ning asutas peaaegu esimeste ümberkorralduste seas juba enne 1917. aasta lõppu oma režiimi salapolitsei. Nii et tegelikult võiks öelda, et Stalini võimule saades oli süsteem juba olemas ja talle jäi ainult selle täiustamise ja lihvimise ülesanne, millega ta ka hiilgavalt hakkama sai.

Mõistagi ei vasta see raamat kõigile küsimustele, mis diktaatori ja tema valitsusaja kohta veel tänini õhus on, see pole ka autoril ilmselgelt eesmärgiks olnud. Stalin kui isiksus ja nähtus on selleks lihtsalt liiga keerukas. Ometi on tal õnnestunud teha õnnestunud valik olulistest teemadest Stalini režiimi ümber ning valada see kõik vormi, mis on nii tõsiseltvõetav ajaloolasele ja tõsisemale ajaloohuvilisele kui ka lugejale, kellele see on võib-olla esimene raamat sel teemal.

 

Hjalmar Kõrvits, ajaloolane

 

 

Oleg V. Hlevnjuk

Stalin

Diktaatori uus elulugu

Inglise keelest tõlkinud Olav Renno

373 lk, kõva köide