Möödapääsmatu mälestusteraamat

Ajaleht Raamat nr 19

Artur Adsoni „Siuru-raamat” kuulub nende mälestusteraamatute hulka, mis on ühtaegu nii huvitavad lugeda kui ka kultuurilooliselt olulised. Sellisena kuulub see teos Eesti kultuuriloos näiteks Elo Tuglase päevikute kõrvale. Niisugustest raamatutest saab lugeja suure annuse faktoloogilist materjali, aga saab ka seda, mida akadeemilised uurimused ei võimalda – ajastu ja nähtuste tausta läbi subjektiivse kajastuse.


Jutustamist väärivad lood
Viimase hulka kuulub loomulikult iga kirjandushuvilise eriline maius: anekdoodid ja kuulujutud ehk klatš. Anekdoodid siis selles tähenduses, nagu seda sõna esimese vabariigi ajal mõisteti – mitte lühikesed huumorinupud, mida tänapäeval võib leida ohtralt iga ajalehe sabast, vaid alguse ja lõpuga lühiseigad elust, mitte tingimata naljakadki. Küll aga jutustamist väärivad.
Niisuguste lühiseikade poolest on Adsoni teos päris kirju. Olles kultuurielus tegus isik, oli tal võimalus kogu loomeaktiiviga vahetult kokku puutuda. Ja nii jutustab ta seda, mida ise nägi või otsestest allikatest kuulis. Kas siis Johannes Semperist, kes võttis enese maskeerimiseks laenuks Adsoni vana kaabu, millega „Siuru-staabis” kohvkannu soojana hoiti, ega toonudki seda tagasi. Või August Allest, keda riigivanema sõimamise pärast ähvardas reaalne vanglakaristus. Või Evald Tammlaanest, kes virilalt nõudis Suure Isamaasõja puhkedes kõigilt eesti kirjanikelt fašismivastasele resolutsioonile allakirjutamist. Ja leiab ka seda, mida saab nimetada kuulujuttude edasirääkimiseks, ehkki nende puhul peab allikas olema üsna usaldusväärne, sest muidu poleks konservatiivse ametniku hingelaadi ja nõudliku teatrikriitiku suunitlusega Adson seda lihtsalt kirjalikult fikseerinud. Elo Tuglasele jääb „Siuru-raamat” selle „žanri” ekspluateerimise poolest küll muidugi alla.


Kirjanike rühm ja selle isiksused
Aga loomulikult on raamatu sisuks, nagu pealkirigi ütleb, eelkõige kirjanike rühma Siuru loomine ja tegevus (1917–1920). Sellesse rühma kuulusid August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson ja Henrik Visnapuu – ehk perekonnanimede esitähtedest kokku GUSTAV, nagu siurulased avastasid, kui olid ühingu juriidiliselt registreerimise dokumendile üksteise alla oma nimed kirjutanud.
Aga enne, kui Adson Siuru-päevadeni jõuab, teeb ta süüvivalt juttu Estonia teatri avamisest 1913. aastal, Marie Underi tollases elukohas Suur-Tartu maanteel nr 57 peetud kirjanduslikust salongist, mis tegutses kuni Esimese maailmasõjani, ja Tallinna tollasest kultuurielust üldse. Ja lõpule jõudes Siuruga, jätkab ta Kirjanike Liidu ja Kultuurkapitali loomisega, oma tööga filmitsensorina jm, tehes vahepeal koguni ühe stilistiliselt päris kõrvale hüppava põike oma lapsepõlveaegadesse Tartus.
Ja kõikjal põimib ta juttu läbi portreedega isikutest, keda tundis-teadis lähemalt (Aleksander Uurits, Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Carl Sarap, Albert Kivikas, Karl August Hindrey, A. H. Tammsaare jpt). Või kelle kohta tal on mingi killuke-anekdoot vesta (Jaan Oks, Gustav Suits, Juhan Lilienbach, Jakob Mändmets, Oskar Luts jpt). Seejuures on eraldi pikad tekstiosad pühendatud Ants Laikmaale, Johannes Barbarusele ja Kaarel Eenpalule.


Oluline ajaloodokument
„Siuru-raamatus” on detailid ja üldistused kvaliteedis ja vahekorras, mis on võimaldanud tänapäeval sel teosel muutuda oluliseks allikaks eri alade uurijate jaoks, olgu siis teemaks teatri-, kunsti- või kirjanduslugu, Kultuurkapitali, Kirjanike Liidu või Propagandatalituse ajalugu. Kas või Eesti Vabariigi ajalugu tervikuna – sest Adson jutustab vahetu pealtnägijana päris pikalt ja põhjalikult ka ajaloosündmustest nagu Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon 1917. aastal, Eesti iseseisvumine ja Saksa okupatsioon 1918. aastal ning Juunipööre 1940. aastal. Aga kui uurimistöö teemaks on esimese Eesti Vabariigi aegne kirjanduselu, siis „Siuru-raamatust” mööda ei pääse.
Kuigi – olgu lisatud – päris vaba ei ole Adson ka tendentsist nõukogude võimuga kaasa läinud loomeinimesi tagantjärele üleliia hukka mõista. „Siuru-raamat” on valminud autori paguluses olles ja ilmus 1949. aastal (Vadstenas), külma sõja haripunktil, seepärast on autori niisugune meelsus arusaadav. Muidugi tuleb see osa tekstist lugemisel n-ö „lugemata jätta”, nagu me tänapäeval jätame „lugemata” ka Nõukogude Eesti kirjandusteaduse stambid ja hinnangud. See ei ole raske.
Tallinna vanalinnas Pikal tänaval on endiselt alles see maja, kus Adson Siuru loomise päevil elas ja kaaskirjanikele oma kuulsat kohvi keetis ning kus Siuru 1917. aasta maipäevadel ka loodi. See on maja nr 34, otse Texase pubi vastas. Ikka, kui sellest majast seltskonnaga mööduma juhtun, osutan selle poole ja küsin teistelt: „Näete seda maja? Teate, mille poolest on see maja eesti kirjandusloos oluline?” Enamasti ei tule vastust. Siis osutan selle maja teise korruse nurgaakende – üks vastu Rohelist turgu, teine vastu Laia tänavat – poole ja ütlen: „Nende akende taga loodi Siuru.” Minu arvates vääriks maja vastavat mälestustahvlit.


Jaak Urmet

Minu ostukorv