Mälestused on tugevamad kui majad

Ajaleht Raamat nr 53

Küllap oli aasta 1978 paljuski samasugune kui eelnevad ja rodu järgnevaidki: armastati, abielluti, saadi lapsi. Lumi sulas ja sadas uuesti maha; algul puhkesid pungad, siis valmisid õunad. Brežnev tundus olevat igavene.

Ma tahaksin kirjutada, et jõuluõhtul olid tänavad tühjad ja kirikud täis (sest Oleviste, kus meie käisime, oli alati lausa puupüsti rahvast täis), aga võib-olla polnud tõesti igal pool nii.

On selge, et objektiivse pildi andmiseks peab objektist distantseeruma, laskma muljetel settida. Küsimus on selles, kui kaua setitada ja kui kaugele eemalduda? Mälestused tahavad üleskirjutamist, sest sellega on kiire. Kohutavalt kiire. „Sageli ärkavad järgmiste põlvede lugejate-kuulajate huvi ja küsimused siis, kui on hilja pärida, kuidas me elasime, kuidas me elada tahtsime, kuidas elamine teatud kohas teatud ajal võimatuks (või vastupidi soodsaks) muutus, mida me siis otsustasime või mida otsustati meie eest,” hoiatab Eesti elulugude hea hoidja, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus.


Hinnalised intervjuud

Eesti Televisiooni kommentaatori ja mitmete toimetuste peatoimetaja Uno Maasika ja endise pearežissööri Hillar Peebu mälestusteraamat „Vaata muigel tagasi…” pole pealkirjast hoolimata pelk naljaviskamine ja anekdoodid nõukogude elu aadressil. Kuigi jah, seda on ka.

Raamiks on võetud 1978. aasta aruandesaade Kesktelevisioonile, kuid meenutused hõlmavad veel kaugeimaid ja ka lähemaid aegu, näiteks seda, kuidas valmis TOPSK (Tallinna Olümpiapurjespordikeskus), Inturisti hotell Tallinn või praeguseks maamunalt kadunud Sakala keskus, mille kellatorn ei saanud päris kellatorniks kunagi.

Selle mälestusteraamatu hindamatuks osaks on näiteks intervjuud Linnahalli, poliitharidusmaja ja mitmete teiste tähtsate objektide ehitustööde juhataja Ove Randmanniga, legendaarse Väike-Maarja kolhoosi varustaja Juhan Viirokiga ja samuti autorite vahetud mälestused kokkupuudetest nii Karl Vaino kui mitmete Eesti NSV ministritega.


Kasulik märkmik

Meenutuste kirjapanekul on kõvasti abiks olnud Hillar Peebu väike märkmik „Televisioonis tööl olles oli mul kombeks hoida taskus märkmikku ja sinna ikka aeg-ajalt midagi kirja panna. Need märkmed pole küll kirjanduslikud, kuid kronoloogilised, ja fikseerivad mõnegi sündmuse ja sõnavõtu päris täpselt,“ ütleb Hillar Peep.

„Kaksikelu,” kirjutab selle aja kokkuvõtteks Uno Maasikas. „Küllap mäletate, kuidas kogu ühiskond oli vaikimiskohustuse all. Süsteemi olemus polnud muutunud. Uurimisorganid hoidsid endiselt kõigel silma peal. Neil oli vaba sissepääs personaliosakonna nn salasektorisse. Kui selgus, et kellegi „sõja ajal kaduma läinud isa” oli vahepeal vangist koju jõudnud, avaldus see peagi pidurina ametiredelil, lähetustel välismaale, isegi korterijärjekorras.”

1978. aasta olnuks tõepoolest tavaline ja ka kaunis sündmustevaene (välja arvatud ehk see, et ilmus Jaan Krossi „Keisri hull“, ilmusid ka Leonid Iljitš Brežnevi(le) kirjutatud raamatud: „Uudismaa”, „Väike maa”, „Taassünd”. UNESCO raames aga tähistati A. H: Tammsaare 100. sünniaastapäeva), kui mitte poleks see aasta läinud ajalukku EKP KK büroo 19. detsembril vastu võetud salajase otsusega „Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest” (NSV Liidu MN määrus nr 835 13.oktoobrist1978). Ja 26. juunil oli Moskva ametisse seadnud EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Vaino. Mis paraku tähendas uut venestamissurvet. Hapnikukraanid keerati kinni ja talv tuli külm.

„Sellise idiootse olukorra murendas alles Gorbatšovi perestroika ja avalikustamine,“ märgib Maasikas.


Jäljed

Mälestused on nagu sõrmejäljed – igaühel tema omad, igaühel kordumatud. Aga nagu sõrmejälgedestki pole võimalik vabaneda, pole samuti võimalik vabaneda mälestustest.

Mälestused on tugevamad kui majad. See raamat pajatab paljust (nii hoonetest kui organisatsioonidest), mis kadunud võimu sümbolitena on ajaloo prügikasti lennanud. Kuid – tahame me või mitte – on neil olnud osa meie eluloos. Ja kui me suudme sellele kõigele muigega tagasi vaadata, siis tähendab see, et oleme neist vabad.


Mari Karlson, toimetaja