Lugupeetud arst tapab neljakümnendal abieluaastal kirvega oma naise, tükeldab laiba ja helistab siis politseisse. Tema tunnistus on sama tavatu nagu ta karistus. Mõrv, mis jäi lahendamata seetõttu, et videokaamera kell näitas aasta otsa talveaega. Mees röövib panka. Kohus mõistab kerge karistuse, sest ta tegutses õilsal ajendil.
See raamat ei ole kriminaalromaan. Need kõik on pisut uskumatud, kuid tõestisündinud lood. Juhtumid on kirja pannud Ferdinand von Schirach (snd 1964 Münchenis), üks tuntumaid kriminaaladvokaate Saksamaal. Tema kaitsealuste seas on olnud terve rida endiseid Ida-Saksa funktsionäre, tööstureid, kaasaja prominente ja allilmategelasi. Saksamaa kontekstis on oluline nüanss see, et autori vanaisa oli Baldur von Schirach, Hitlerjugendi juht, kes pidi ka Nürnbergis kohtu ette tulema. Autori onu oli kohtunik, kes kaotas sõjas käed ja olevat armastanud öelda: „Enamik asju on keerulised ja süü küsimus tekitab probleeme.“ Sama lausega alustas ta ka oma enesetapukirja, nendib Schirach.
Selles raamatus käsitleb advokaat oma karjääri 11 kõige kummalisemat juhtumit, milles pole peategelaseks „hea“ ja „halb“, vaid keskmes on just süü küsimus. Mis on süü? Mis on leevendav või raskendav asjaolu? Schirach ei keskendu kuriteo toimepaneku hetkele, vaid üritab välja joonistada motiive ja olusid tegelaste ümber. Sugugi mitte kõik juhtumid ei ole mõrvad, näiteks on üks pentsikumaid lugusid muuseumivalvurist, kes 23 aastat ühe skulptuuri valvamise järel hullub.
Schirach kirjutab hea sulega, ilukirjanduslikult, kuid vägisi tekib tunne, et eelkõige jääb ta advokaadiks ja mängib lugejate emotsioonidega nagu vandekohtuga – ta ei ütle otsesõnu välja oma arvamust, vaid üritab lugejat suunata mõistmiseni, mis ühtlasi tähendaks tema kaitsealuse vabastamist. Mõnes mõttes on see ilukirjanduslik kaitsekõne.
Kuid paaris karmimas loos kumab siiski läbi pooltoone, mis annavad aimu, et advokaatide stammväljend „keegi peab ju sedagi tööd tegema“, on siiski suures osas lihtsalt kattevari ja ka Schirach otsib närusemate juhtumite eest lunastust. Tervikuna on raamat paeluv ning mõtlemapanev, tegelased eredad ja küllap seetõttu ongi „Kuritööd“ üks viimaste aastate kõneldumaid ja müüdumaid raamatuid Saksamaal. Raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Tauno Vahter, toimetaja
