Legendaarne näitleja ja laulja Helend Peep (29. juuli 1910–20. oktoober 2007) kannab eesti teatri järjepidevust läbi mitme põlvkonna. Ta on fenomen: kaheksakümnendates ja üheksakümnendates eluaastates heas vaimses ja füüsilises vormis olla ning näitlejana ja lauljana laval esineda suudavad väga vähesed.
Viimast korda mängis ta etenduses kaasa 90-aastasena. Helend Peebul jäi sajandast sünnipäevast puudu vaid napp kolm aastat; tema näitlejatee, alates osalemisest isetegevusteatris, ulatub seitsmesse aastakümnesse. Väga mitmekülgse loojana mängis Helend nii muusika-, kui ka sõnalavastustes, psühholoogilist süvenemist nõudvates draamades ning sisemist sära ja huumorimeelt eeldavates komöödiates ja isegi tantsis Ida Urbeli käe all.
Eike Värk hakkas mälestusi Helend Peebust üles kirjutama 1998. aastal. Helend oli siis 88-aastane, kuid oma vanuse kohta hämmastavalt heas vaimses ja füüsilises vormis – kogu pikk elu- ja teatritee oli näitlejal silme ees. Abiks ja lisamaterjaliks olid autorile arvukad kontoriraamatud ja kladed, kuhu Helend kõik rollid, teatriesinemised, kontserdid, perekondlikud sündmused ja muud üritused aastakümnete vältel hoolikalt kirja pani ning albumid fotode ja ajalehtedest välja lõigatud arvustustega. Selles raamatus jutustab Helend ka oma lapsepõlvest, isa surmast ja vaesusest, lähedastest, kes olid talle olulised ja keda ta armastas, ebaõiglusest, mis temale ja tema kallitele inimestele nii elus kui teatritöös sageli osaks langes, aga ka õnnehetkedest, südamelähedastest rollidest, kodupaigast Iisakust ja paljust muust.
Headest ja halbadest aegadest
Pikal näitlejateel oli Helend kogenud nii häid kui halbu aegu. Oli suuri loomingulisi õnnestumisi, toredaid kolleege ja publiku imetlust, aga ka päevi täis poliitilist survet, süüdistusi, kibestumist ja tunnet, et oled taas teatri juhtkonna silmis ebasoosingus.
Helend elas pika elu, paljud tema kaasaegsed, tema lavapartnerid ja sõbrad lahkusid sellest maailmast enne teda. Seetõttu puuduvad raamatus Helendi ühe parima sõbra, kolleegi ja mängupartneri Endel Aimre mõtted ja mälestused. Nagu ka kolleegide Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Ellen Kaarma, Velda Otsuse, Ellen Liigeri, Lia Laatsi, Ande Rahe, Endel Ani, Elmar Kivilo, Arnold Kasuka, Elmar Salulahti, Paul Maiveli ja paljude teiste meenutused.
Aga olgem rõõmsad selle üle, mis meil on. Autor peab väga väärtuslikuks Helendi kauaaegsete kolleegide ja lavapartnerite Herta Elviste ja tänaseks meie hulgast lahkunud Lembit Eelmäe meenutusi-mälestusi. Helendi loomingulise pikaealisuse saladust aitas avada Ago-Endrik Kerge, kelle lavastustes staažikas näitleja 1980. aastatel osales. Helend Peebust kui isast ja kolleegist rääkis tema poeg, Vanemuise näitleja Ao Peep. Samuti aitab Helend Peepu portreteerida tema perekond.
Laul, mida ei saa unustada
23. oktoobril 1955. aastal esietendus Vanemuise teatris Boris Kõrveri ja Ardi Liivese operett „Ainult unistus“, kus Helend Peebul oli täita väike, episoodiline osa. Ta kehastas tegelaskuju, kellel esialgu polnud õiget nimegi. Helendi rolliks kavalehel oli märgitud Puujalaga mees, kellele oli lavaaega antud vaid ühes pildis III vaatuses. Puujalaga mehe tekstiline osa on napp, ent tal on laulda üks imeilus laul – „Kerjuse laul“.
„Teda teati „Kerjuse laulu“ järgi kõige rohkem ja seda laulu laulis ta veel 96-aastasena televisioonis,“ mäletab Helendi poeg Ao Peep. „Papa viidi hommikul autoga Tallinna televisioonimajja ja öösel toodi tagasi. Ta istus mitu tundi oma esinemist oodates ja lõpuks laulis otsesaates otse mikrofoni, ilma saateta. Ta laulis „Kerjuse laulu“ nii, et mul jäi suu lahti.“
Leo Normet kirjutab kunagises arvustuses selle hingekeeli puudutava laulu mõjust: „Nagu oleks aken lahti paisatud ja suitsuvingusesse ning alkoholiaurusesse õhku tungiks karget hommikust tuult, – sellise kontrasti loob meile karguga mehe laul kolmanda vaatuse alguses.“
Selle lauluga kinnitas Helend Peep end inimeste südametesse, ühel raadio soovikontserdil oli „Kerjuse laulu” korraga soovinud sada seitsekümmend soovijat. Seda lauldi Helendile juubeli ja juubelietenduste puhul, seda laulu nõuti Helendilt tema igal kontsertesinemisel ja sellega saadeti Helend Vanemuise teatri majast viimsele teekonnale. On loomulik, et raamatuga kaasas olev CD valikuga Helend Peebu lauldud lauludest algab just nende kuulsate ridadega: „Kõik roosid ma kingiksin sulle …“
Raamat ja plaat teatrisõpradele
Helend Peebust võiks kirjutada mitu raamatud. Ainuüksi tema päevikud ja mahukas Peepude suguvõsa kroonika väärivad omaette väljaannet. Mahuka trükise saaks ka Helendi arvukatest joonistustest ning sõpru ja kolleege kujutavatest sõbralikest saržidest. Kuid see on eelkõige raamat Helend Peebu teatriloomingust, kus pole kajastamist leidnud ei tema kaalukad filmirollid ega kontsertesinemised.
Raamatu lisana ilmub plaat Helend Peebu lauldud lauludega, mis annavad aimu Helend Peebu lüürilisest tenorist ka neile, kes pole teda iial laval näinud ja millest mõned salvestused on üsna haruldased.
Mari Karlson, toimetaja
