Tšernobõli jäljed

Ajaleht Raamat nr 56

25 aastat tagasi, 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, millest aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust. Radioaktiivse pilvena kandus see üle Valgevene, Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade.

Eesti jäi küll saastepilvest märkimisväärselt puutumata, kuid õnnetus tabas meid teisel moel: 1986.–1989. aastal saadeti Eestist Tšernobõli katastroofipiirkonda ligemale 5000 inimest.

Mälestusteraamatus „Sõda nähtamatu vaenlasega“ meenutavad kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud seda aega oma elus, mille järel polnud enam miski endine.

„Ma ei räägi meelsasti oma kogemusest. Ma ei taha, et mind haletsetakse – ma ei taha olla mingi joodik-tšernobõllane, keda seltskond peab haletsema. Eks elu on minuga mänginud, aga ma olen ka ise ennast kokku võtnud,“ ütleb mees, kes ei taha oma nime avaldada ja keda me sellepärast raamatus Andruseks nimetame.

Tšernobõli sõda oli eripärane. Afganistani kogemusega mehed hindasid Tšernobõli ehk hullemakski – Afganistanis oli vaenlane nähtav. Tšernobõlis polnud näha ei vaenlast ega kuulda tulistamist ja kohapeal üldiselt surma ei saanud, kuid saadi terviseprobleemid, stress, peremured …

Kalev Timberg ütleb oma intervjuus raamatu autorile:„Minu käest on küsitud, kas ma olen sõjas olnud. Vastasin, et jah, olen olnud, keemikute sõda oli Tšernobõlis. Mõnele oli see sunniviisiline saatmine ja õnnetus. Minu jaoks, ausalt, oli see professionaalse kohuse täitmine, see, milleks mind oli pikalt ette valmistatud. Ma teadsin ohtusid ja ma oskasin teisigi ohtudest eemal hoida. Sellepärast suhtusin Tšernobõli kui minu sõtta. See oli küll alustatud ilma minu nõusolekuta, aga sõdu alustavad alati teised, ja seda suppi söövad pärast hoopis muud inimesed.“


Kirjad Ruthile

Selle raamatu impulss ja idee on saadud Ruthi Kiirelt, kes Tänapäeva kirjastusega oma varalahkunud abikaasa, Tšernobõli veterani Tiidu kirju jagas. Tiidu kirjad oma kallile Ruthile on väga isiklikud ja räägivad kodu- ja pereigatsusest ning hingevalust, lootusetusest ja lootusest, mida tavaliselt teistele ei näidata. Nii isiklike kirjade lugejate ette toomiseks oli vaja nii sündmuste raami kui toimunu selgitust. Sellest ajendatuna pöördus kirjastus kauaaegse Eesti Televisiooni välisuudiste toimetaja, mitme dokumentaalsaate autori Helle Tiikmaa poole.

„Kui mulle tehti ettepanek kirjutada raamat Eestist Tšernobõli saadetud meeste kogemusest, oli see intrigeeriv muidugi,“ räägib Helle Tiikmaa, „Aktuaalse Kaamera pikaaegse välisuudiste toimetajana olin ma loomulikult kokku puutunud Tšernobõli katastroofi faktidega. Olen kirjutanud katastroofi aastapäevaks ka mõne uudise või kommentaari.

Emotsionaalsema poole pealt olin ma aga Tšernobõli mõjudega vähe kokku puutunud. Ma olen küll käinud saateid tegemas nii Valgevenes kui Ukrainas, kuid mitte kunagi suletud tsoonis, Tšernobõli aatomielektrijaama saastest väga rikutud piirkonnas. Niisiis isiklikku emotsiooni ja mälestust mul Tšernobõli katastroofist ei ole. Kuid isikliku kogemuse puudumine ei tähenda, et see, mida teised läbi pidid elama, oleks mõistetamatu või tähendusetu. Minevik, meie ajalugu on minu veendumuse kohaselt oluline osa meie olevikust,“ ütleb Helle Tiikmaa.


Katastroof, mida ei tohtinud juhtuda

Omal ajal ei uskunud Tšernobõli katastroofi võimalikkust esialgu isegi tuumafüüsikud – riskid olid justkui olematud, seda lihtsalt poleks saanud juhtuda. Ometi juhtus.

Veel 25 aastat hiljem on Eestis tuhandeid mehi ja naisi, kellele juhtunu pole mitte uudis kusagil kaugel toimunust, vaid midagi, mis muutis nende elu igaveseks. Tšernobõli katastroofi meenutamine polnud seal käinutele sugugi lihtne – mõnele oli see lausa võimatu, tõi pisarad palgele. Teised võtsid ja võtavad toimunut filosoofiliselt, elukoolina, elukogemusena.

„Enamuse inimestest, kes olid valmis raamatu jaoks intervjuud andma, leidsin Tšernobõli ühingute kaudu Tallinnast, Pärnust, Narvast,“ räägib Helle Tiikmaa. „Suurem osa intervjueeritavaid oli valmis rääkima oma nime all, kuigi olin valmis ka selleks, et säilitada inimese anonüümsus. Oluline polnud ju see, kes konkreetselt midagi läbi elas, vaid mida läbi elati. Emotsioone, mis Tiidu kirjades on verel ja silmnähtaval, võis leida ka intervjuudest, kuigi sordiini all, varjatumana ja maskeerituna sündmustega. Kuna Tiit, kelle kirjad on selle raamatu nii-öelda närvikava, saadeti Tšernobõli esimeses satsis, 1986. aasta kevadel ja suvel, siis keskendusin ka oma intervjueeritavate valikus pigem samalaadse kogemusega meestele ja andsin vähem sõna järgnevatel aastatel (kuni 1989.) Tšernobõli saadetuile. Ka peetakse 1986. aastat kõige raskemaks ja ohtlikumaks, seda nii elu- kui töötingimuste, aga ka teadmatuse ja pinge pärast. Kolmandaks põhjuseks on see, et just esimese aasta meeste seast on lahkunuid kõige enam.

Ma ei otsinud kangelasi ega ohvreid. Minu jaoks olid võrdsed – nii need, kes kohale sunniti kui need, kes said vabatahtlikuma valikuvõimaluse. Oht oli kõigile ühesugune.“